Noor pianist annab oma plaadi nimel kontserdi

Niimoodi, kahe näpuga, mängis Algis Pauljukaitis väga ammu. Ehk kunagi kolmeaastaselt. Tee interpreediks saamiseni tuleb aga läbi käia sammhaaval, iga päev järjekindlalt harjutades. Foto: Margus Ansu

16-aastane Algis Paul­­ju­­kai­­tis on klaverit mänginud lõviosa elust. Ta harjutab kuni viis tundi päevas. Eranditeta! Oma pillile pühendunud noored, kes unistavad interpreediks saamisest, elavadki enamasti niisugust elu. 

Algis Pauljukaitisel seisab lähiajal ees kontsert, kus ta plaanib esitada ainult omaloomingut. See sünnib 10. detsembril kell 17 Tartu Erakoolis ning korraldada aitab seda Tartu Erakooli huvijuht ja inglise keele õpetaja Marika Reiko.

Tartu Erakool on kool, kus Algis Pauljukaitis lõpetas üheksanda klassi. Gümnaasiumiharidust omandab ta nüüd Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis, jätkates seal ühtlasi muusikaõpinguid, mis algasid natuke rohkem kui üheksa aasta eest erialaõpetaja Kadri Leivategija juures.

Tegelikult ei ole see päris täpne. Esimest korda viis poisi juba kolmeaastaselt klaveri juurde tema vanaema, kes tundis naabertrepikojas elavat klaveriõpetajat ja palus tol poissi «proovida». Algis Pauljukaitis ütleb, et see päev on temalgi täpselt meeles. Ta mõelnud, et natuke klaverit mängida ei tee halba.

Viimasel kolmel aastal on Algis Pauljukaitis sõitnud kord nädalas Tallinna, et võtta lisatunde Eesti Muusikaakadeemia dotsendilt ja pianistilt Lauri Väinmaalt.

Tuleb märkida, et viimastel aastatel on Pauljukai­­tis saanud väga häid tulemusi nii Eesti kui rahvusvahelistel noorte pianistide võistlustel.

Klaverimüristaja

Noormees mängib hea meelega Chopini, Liszti, Bachi, Šostakovitši, Beethoveni ja Mendelssohn-Bartholdy teoseid, aga ka Heino Elleri ja Alo Põldmäe muusikat. Tema lemmik on vene helilooja Sergei Rahmaninov.

«Mul on piisavalt suur käsi, üle oktaavi, et tema lugusid mängida. Ja mulle väga meeldib natuke klaverit müristada,» sõnab Pauljukaitis. «Rahma­­ninov räägib elust, kõigest, mis on olnud tema emotsioonides. Kui on rahu, siis on rahu. Kui on viha, siis on seda näha ka tema nootides.»

Omaloomingut on Algis Pauljukaitis teinud viimased kolm-neli aastat. Ta ütleb, et asetab käed klaviatuurile ja siis see sünnib. Noormees usub, et tal on ehk juba 10–12 niisugust pala, mis vääriksid enamat – näiteks plaadile panemist.

Plaat on ka üks põhjus, miks Tartu Erakooli huvijuht Marika Reiko soovib oma vilistlase kontserti korraldada. See aitab natukenegi noormehe unistuse täitumiseks vajalikku raha teenida.

Algis Pauljukaitis on rehkendanud, et plaaditäie muusika salvestamiseks võib kuluda aega kuni 40 tundi. Aga iga stuudiotund maksab.

Plaat on noorele muusikule tähtis. «See võiks aidata mind tulevikus tutvustada. Et ma ei jääks üheks lihtsaks Annelinna poisiks, kes mängib natuke ka klaverit,» lausub ta vaikselt.

Unistuste poole teel

Algis Pauljukaitis ei tea veel, mis võiks olla plaadi pealkiri. Võibolla «Dreams» ehk unistused – see sobiks hästi. Pealegi on sellenimeline lugu tal olemas, võimalik You­­tube’istki kuulata, loodud sõbrapäevaks ja pühendatud oma kallile tüdrukule.

Algis Pauljukaitis teab, et tal on väga palju arenguruumi. «See viis tundi päevas on mulle isegi vähe. Peaksin leidma aega ja harjutama veel rohkem,» ütleb ta.

Arvamus

Kadri Leiva-tegija

Elleri muusikakooli direktor

See, kas Algis suudab tulevikus interpreedina konkurentsivõimeline olla, selgub umbes kümne aasta pärast. Siis, kui ta on 26. Sest alles nüüd on ta nii kaugel, et me saame hakata tegelema muusika sisulise, tõlgitsusliku küljega. Samas on väga tänuväärne, et Algis tegeleb heliloominguga, et ta improviseerib ning töötab koos teiste muusikutega.

Üldiselt on kõik meie noored muusikud väga distsiplineeritud ja sihikindlad, sest nad on varasest lapsepõlvest saadik pidanud iga päev pilli taga olema. Ja tee parnassile on pikk.