Lugedes peamiselt siseministeeriumist pärit liiklusuudiseid või kuulates neid raadiost, olen tähele pannud, kuidas sageli öeldakse, et avarii põhjuseks oli libe tee. Või siis polnud sõidukil talverehve. Niisiis paistab, et süüdi on asjad, mitte inimesed. Otsekui polekski autojuhil enam kohustust valida oludele vastavat sõidukiirust.
Teisipäeval hakkas ilm kiiresti jahenema. Maanteed olid enam-vähem kuivad ja musta jääd tekkis üksikutes kohtades, kuid Tartus Nõlvaku tänavas asuva Prisma kaupluse katuseparkla oli kaetud õhukese jääkihiga.
Kella kaheksa paiku õhtul sõitis noore juhi linnamaastur raginaga läbi plekist parklapiirete. Auto paiskus kaupluse katusele külili, osa Prisma spordiosakonna kohal rippuvast laest pudenes alla. Kauplus suleti ning tehti lahti alles järgmise päeva õhtupoolikul, kui ehitusasjatundjad olid kinnitanud, et ohtu pole ja katus sisse ei varise.
Et avarii teinud autol olid all korralikud naastrehvid, ei saanud rehve süüdistada. Järelikult oli süüdi libedus ja see retooriline põhjendus kõlaski liiklusõnnetusest rääkinud uudistes.
Juhi roll õnnetuses on senini selgusetu. Kas tema ei teinudki midagi valesti? Ei tallanud liiga innukalt gaasipedaali ega hinnanud manöövrit tehes juhtimisoskust üle?
Lumesadu on halvendanud liiklusolusid teedel ja tänavatel. Suur osa juhte reageeris kohe, kui hakkasid langema esimesed lumehelbed: vähendasid liikumiskiirust ning suurendasid pikivahet eessõitva autoga. Meepotis leidub siiski ka tõrvatilku ehk neid, kes loodavad ilmselgelt liiga palju rehvidele või oma sõiduoskusele.
Neile tahaks meelde tuletada, et kui ise sihilikult valesti käitud, ei aita sind ka parimad rehvid ega ilmataadi süüdistamine.