Martin Pau: seadus ja terve mõistus

Martin Pau. Foto: Margus Ansu.

Kui Tartus Laial tänaval suurendati piirkiirust, põhjendas linnavalitsuse liikluskorraldusteenistuse juht seda muu hulgas nii: kolmekümnega sõitmist pole mõtet nõuda, kui nagunii peaaegu kõik sõidavad neljakümnega.

Selle tulemusel lõdisevad jalakäijad, nende seas paljud kooliteed käivad lapsed, Laia tänava ülekäiguradadel, eriti tollel, mis on märgitud Jaani ja Kloostri tänava vahele ning mille eel on nähtavus parkivate autode tõttu tugevalt piiratud: kas julgen minna, kas juht saab auto pidama?

Eile kuulsin, et Tartu kavatseb tühistada heakorraeeskirja punkti, mis keelab lume loopimise kõnniteelt sõiduteele. Selle üle ei saa imestada: kuna linn on loobunud lumeloopijate trahvimisest, on loopimine paljudel käe sisse harjunud. Pole ju mõtet nõuda midagi, mis on meie harjumustega vastuolus.

Vaatan kojameest, kes kühveldab värskelt sadanud täiesti puhast lund äsja sahatud sõiduteele, ega mõista, miks ei heida ta seda suurele muruplatsile teisel pool kõnniteed. Kord korraks ja seadus seaduseks, aga kuhu jääb terve mõistus?

Või on see omamoodi kättemaks selle eest, et kinnistuomanikke on koormatud kõnniteede puhastamise kohustusega?