iDeal kampaania

Priit Pullerits: hävitame end!

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade

FOTO: Peeter Langovits

Mida teie arvate, mis on sportlase suurim äpardus ja ebaõnn? Kui korvpallur viskab lõpusekundil korvi alt mööda? Kui jalgpallur lööb lõpuminutil üle tühja värava? Kui kaugushüppaja ei saagi kolme katsega tulemust kirja? Või kui suusasprinter lõpusirgel kepi taha takerdudes näoli lumme lendab?

Need kõik on hetkelised nurjumised. Heal juhul jäävad need hinge pitsitama paariks tunniks, halvemal juhul mõneks päevaks. Siis läheb elu edasi: tulevad uued võistlused ja uued võimalused.

Tõeline tragöödia on see, kui sportlase töövahend, tema keha, hakkab streikima või lagunema. Heal juhul võtab selle töökorda putitamine nädala-kaks, halvimal juhul saabub karjäärile sootuks lõpp. Ja kõige hullemal juhul jääb häda painama aastateks, vaat et elu lõpuni. Mäletate mullu meie hulgast lahkunud võrkpalli olümpiavõitjat Viljar Loori, kel hoolimata väljavahetatud puusaliigestest polnud liikumine sugugi muretu. Ka korvpalli olümpiavõitjal Tiit Sokul polnud neli aastat tagasi puusaliigese vahetusest pääsu.

Vaatame nooremaid mehi. Kümnevõistlejal Andres Rajal ilmnes märtsis ootamatult põlveprobleem, mistõttu kadus lootus jõuda Londoni olümpiale. Seal jäi käimata ka tema ametivennal Mikk Pahapillil, kes sai valusa õlatrauma kevadel Istanbulis sise-MMil tõkkeid joostes. Suusataja Peeter Kümmel oli veebruaris Moskva MK-etapil saadud õlavigastuse tõttu peaaegu et karjääri lõpetamas, kui saatus viis ta juhuslikult kokku traumatoloog-ortopeed Leho Ripsiga, kes andis ravile õige suuna.

Ja soolise tasakaalu nimel olgu meenutatud, et valusad traumad on tabanud peaaegu kõiki Eesti väheseid maailma tipptasemele küündivaid naissportlasi. Tennisist Kaia Kanepi on juba aastaid hädas kannavaluga, mis nõudis hiljuti Soome nimeka kirurgi Sakari Orava sekkumist. Kaugushüppaja Ksenija Balta jäi tõsise põlvetrauma tõttu kõrvale Londoni olümpialt. Laskesuusatajal Eveli Sauel rikkus hooaja hakul suuski proovides murtud pindluu igasugused edulootused Vancouveri olümpial.

Eelnev loetelu on spordi avalik tume pool. Üldsuse eest varjul tume pool võib olla palju suuremgi.

Kui juba tuntud sportlasi asjatundjate abist hoolimata tabab nii palju traumasid, mis õudused siis juhtuvad tõsimeelsete harrastajate leeris, kus konkurents muutub iga aastaga vihasemaks ning paljud treenivad sama innukalt ja ennastsalgavalt nagu tipudki? Olen viimasel aastal näinud nii neid, kel põlvekilde kokku kruvitud, kui neid, kes hambaist ilma jäänud.

Mis siin salata, tuli endalgi selle kuu keskel lõikuslauale heita. Doktor Leho Rips eemaldas paremast põlvest kümmekond sentimeetrise läbimõõduga lahtist kõhretükki, lisaks sadu väiksemaid kübemeid. Vaevalt et ligi kümme aastat visa harrastussportimist trauma tekkes mingit rolli ei mänginud.

Väheusutav, et enamikku neist, kes aastast aastasse õitsvas keskeas ennast sportides tagant piitsutavad, ühel halval päeval samasugune saatus ei taba nagu mind. Tunnustatud suusaõppejõud Kaarel Zilmer, kuulnud mu traumast, nentis, et «ega inimolend ole oma ehituselt ju paljude liigutuste jaoks tehtud». Ehk teisisõnu: ka tervisesport, kus tuleb sadu ja tuhandeid kordi järjest teha liigutusi, mis kurnavad-kulutavad põlvi, puusi ja nimmepiirkonda, vintsutavad-väänavad liigeseid, kõõluseid ja lihaseid, võib olla lõppeks ebainimlik.

«Mootor töötab justkui normaalsetel tuuridel, aga nn sõlmed – need muudkui kuluvad,» hoiatab Zilmer aktiivseid harrastajaid. «Ja siis peabki kogu krempli lahti võtma, sest lihtne tavotipritsimine enam ei aita. Seda viimast nägin nõukaaja põllumajanduses, kui traktoristil oli tavotti täis piimanõu kaasas ja igal vabal ajal käis ta muudkui pumbaga ringi. Lõpuks oli tal siiski pool õue masinajuppe täis.»

Tunnistan, et küllap mõni aeg tagasi, enne põlvehäda tekkimist kevadel, oleksin Zilmeri sõnu kerge muigega võtnud – seni ju tundus, et miski kuskilt ei valuta. Aga trauma, nagu nüüd mõistan, võib areneda aegamööda, kuni annab viimaks endast kõval häälel teada. Soovitan oma kogemusest kuulata Zilmeri sõnu igaühel, kes ihkab kõvasti treenida, et nagu Eestis kombeks, teistele ära panna. Ja arvestada, et sellised tervisehädad, mis tabavad Eesti tippsportlasi, treenituid ja abilistest hoolitsetuid, tabavad veelgi suurema tõenäosusega teid.

See kõik ei loe midagi. Ikkagi läksin eile õhtul suusatrenni.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles