Eile õhtul lõppes 16. Pimedate Ööde filmifestival. Tartus toimus tänavu 93 filmiseanssi ja pileteid müüdi ligi 6000. Tartu Postimees uuris, kuidas läks neil pöffihuntidel, kes festivali korraldada aitasid – vabatahtlikel.
Kuuepäevane tasuta töö pakub mõnu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Just vabatahtlikud on need, kes teid naeratades kõnetavad, kui segaduses näoga piletimüügipunkti ees seisate, ning uurivad, milliseid filme võiks soovitada.
Juba kolmandat korda pimedaid öid filmidega täitnud 19-aastane ajakirjandustudeng Britt Rosenberg sõnas, et varasemal kahel aastal on ta festivali lõpetanud raskekujulise filmimürgitusega, mida ravib mõnenädalane kinost eemal püsimine. Sel aastal Tartus rõhus ta aga kvantiteedist rohkem kvaliteedile ning vaadatud üheksast filmist üleküllastust ei tekkinud.
Rosenbergi kursusekaaslane, samuti 19-aastane Evelina Nõmme aga elas läbi oma elu esimese PÖFFi. Festivalimeluga oli ta siiski tuttav, sest on osalenud JOFFi ehk Jõhvi Oma Filmifestivali korraldamises. «Natuke imelik on mõelda, et neid teisi filmisõpru ei näegi enam iga päev,» jutustas ta omapärasest perekonnast, kes kinosaalis välja kujuneb.
Kuulumist uude perre kinnitas ka 24-aastane kommunikatsioonitudeng Merily Remma, kes ei saanud tänavu ajapuuduse tõttu küll festivalile appi tõtata, kuid mäletab eredaid emotsioone eelmise aasta kogemusest, kui juba enne PÖFFi algust isekeskis kokku saadi ning filme vaadati.
Palju uusi kogemusi
Remma kogus peale toredate tutvuste ka kogemusi klienditeenindamise ja avaliku esinemise vallas, sest tegutses nii piletimüüja kui filmide sissejuhatajana. «Kogu publiku ees seismine ja kõnelemine oli ikka paras eneseületus,» selgitas ta.
Rosenberg rääkis, et Tallinnas tegutsevad igas rollis kindlad inimesed, ent Tartus saab end proovile panna mitmes vallas. Oma lemmiktööks nimetas ta teabe jagamist, sest peab tähtsaks heade nõuannete andmist.
Eelmisel, PÖFFi 15. aastal näiteks koondati infotöötajad juba mitu nädalat varem pühapäevaõhtuti filme vaatama, et nad inimestele soovitusi jagades oma öeldus täiesti kindlad oleksid.
Kui piletid kontrollitud ja käes on filmiaeg, võivad kontrolörid ka saali minna. Teate ju küll, et kui saal täis, istuvad mõned huvilised treppidel. Kes need muud on, kui PÖFFi vabatahtlikud hundid.
Nõmme aga arvas, et kui hiljem tuleb veel müügipunktis asjalik olla, ei ole ehk hea mõte filmile minna. «Ei tahaks pärast filmi seal nutetud silmadega tööd teha,» rääkis ta ja lisas, et tihtipeale ei tea, kuidas film võib mõjuda.
Maailmavaate avardamine
Et näidatavad filmid on mõjuvad, tüdrukud ei kahtle. «Loomulikult on kavas ka häirivaid, ebameeldivaid või mittepuudutavaid filme, aga siis peab neid teistmoodi vaatama. Peaks hoopis mõtlema, miks on need sinna valitud,» rääkis Rosenberg. Nõmme lisas, et vähemal või rohkemal määral avardab maailmavaadet iga kavas olev linateos.
Peale kasvava sallivuse rõõmustab neidusid, et nad saavad mängida rolli millegi suure sündimises. «PÖFF on ju fenomen. On suur asi olla üks särasilmsetest ja suure naeratusega vabatahtlikest,» rääkis Evelina Nõmme.
Samas nentis ta, et lihtne on olla rõõmus, kui töö kestab vaid kuus päeva aastas ja sellega kaasneb võimalus palju filme vaadata.
Festivalifilmide peamiseks erinevuseks Hollywoodi toodangust pidas Britt Rosenberg seda, et need pakuvad kinopublikule enam vastuseid ja võimalusi end tegelastega samastada.
Ka meeldib talle, et nende filmide lõpplahendused ei ole tihtipeale ettearvatavad.
Suure filmipeo teema sobiks aga lõpetada neidude toodud paralleeliga: «Eks Hollywoodi filme peab ka vahel vaatama, et olla kursis, mida toodetakse. See on nagu portaali Elu24 lugemine. Aga PÖFFi filmid on elulisemad ja südamele palsamiks.»
Vabatahtlikuks sobib entusiastlik filmisõber
Tartu PÖFFi abistas peale kümne meeskonnaliikme veel 57 vabatahtlikku, kes valiti välja 200 soovija seast. Nende ülesanneteks oli piletite müümine ja kontrollimine, tehnikaabi ja info jagamine, mõned olid ka kullerid. Infojagajaks said enamasti need, kes festivaliga juba hästi tuttavad.
Projektijuht Eneli Luts rääkis, et vabatahtlikke hakati otsima oktoobris. «Siis saadetakse meile avaldusi, vaatame need läbi ja valime inimesed,» selgitas ta protsessi. Trend on selline, et pooled abilised on vanad olijad ja teise poole moodustavad alles märgade kõrvatagustega pöffihundikutsikad.
Mõned õige staažikad vabatahtlikud on aastatepikkuse panuse toel saanud nüüdseks ametlikeks tiimiliikmeteks. Ka on üsna tavapärane, et samad inimesed panustavad aega teiste Tartu kultuurifestivalide, nagu Tartuff ja Draama, korraldamisse.
Kaks nädalat vältaval festivalil on abilised ametis ligi 40 tundi. Kes tahab, saab muidugi ka rohkem abiks olla. Igaühel on võimalus oma graafiku koostamisel sõna sekka öelda.
Vabatahtlikuks tulevad Lutsu sõnul enamasti tudengid, kuid on ka keskkooliõpilasi. Neid iseloomustab entusiasm, sõbrasuhe filmimaailmaga ja missioonitunne. «Tudengile on see ju väga hea võimalus filme näha,» sõnas ta ja täpsustas, et eks on tulijad ka kursis, millised head emotsioonid nad vabatahtlikuks olemisest saavad.
Milline oleks festival ilma vabatahtliketa, Luts ette ei kujuta. «See oleks hoopis teistsugune, kui me mingil ettekujutamatul põhjusel ei saaks vabatahtlikke värvata ja peaksime ainult palgatööjõudu kasutama. Festival oleks rahalistel põhjustel ilmselt väiksem, väiksema personaliga ja pisut anonüümsem,» arvas ta. (TPM)
Vabatahtlike filmisoovitusi
«Lumivalgeke» (Hispaania 2012, režissöör Pablo Berger)
• Britt Rosenberg: «See mustvalge tummfilm oli parem kui «Artist». Tegemist on muinasjutu ümberjutustusega, kus tegutsevad ilusad inimesed.»
«Vale» (Prantsusmaa/USA 2012, režissöör Quentin Dupieux)
• Rosenberg: «Suurepärane absurdikomöödia, mis võinuks isegi veel naljakam olla.»
«Marina Abramovic: kunstnik on kohal» (USA 2012, režissöörid Matthew Akers ja Jeff Dupre)
• Rosenberg: «Mind ei puuduta eriti performance’id, aga selles dokumentaalfilmis hakkasid kõik kunstniku teosed väga vajalikud tunduma.»
«Café de Flore» (Prantsusmaa 2011, režissöör Jean-Marc Vallée)
• Evelina Nõmme: «Mõjus. Ja vastas küsimustele. Lisaks suurepärane soundtrack.»
«See ei ole California» (Saksamaa 2012, režissöör Marten Persiel)
• Nõmme: «Ida-Saksa rulatajatest rääkiv dokumentaalfilm, kus oli originaalkaadreid 1980ndatest ja 1990ndatest. Avas uue külje Saksamaa ajaloos.»
«Maani täis» (USA 2011, režissöör James Ponsoldt)
• Nõmme: «Eluliselt jutustatud lugu alkoholisõltuvusest, mis mõjus just suurte kontrastide tõttu.»