Kultuuriloolane leiab arhiivist kulda

Kultuuriloolane Malle Salupere tutvustamas Karlova mõisat, mis kuulus Faddei Bulgarinile (1789–1859). Foto: Margus Ansu

Karlovlased peaksid olema uhked, et sealkandis on elanud kultuuri suurkujusid. Nende hulka tuleb arvata ka Faddei Bulgarin, kelle mõis on tänapäeva Karlova pärl. Seni on Bulgarin olnud põlu all.

«Igaüks, kes teab midagi Puškini ajastu vene kirjandusest, on kuulnud, et poeedi põhivaenlane ja kiusaja oli alatu, andetu ja ambitsioonikas nuhk Bulgarin, kellest korralikud inimesed ei peagi rohkem teadma,» kirjutab Malle Salupere oma uhiuues raamatus «Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel» (lk 93).

Mitme teise essee ja uurimuse hulgas on ta kaante vahele pannud artikli «Puhastverd slaavlane ja tartlane Faddei Bulgarin 220». Selle 27 leheküljel teeb ta isiklikele arhiivileidudele ja unustusehõlma vajunud autoreile tuginedes selgeks, et poolteist sajandit põlu all olnud Bulgarin väärib imetlust ja austust.

Tõrjutute kaitsel

Imetlust mitte ainult rohke kirjandusloomingu pärast, mida Bulgarinil on enam kui 175 köidet. Salupere tõstab esile poola rahvusest vene kirjaniku, publitsisti ja ajakirjaniku soosivat suhtumist eestlastesse.

Lisaks Faddei Bulgarinile kaitseb Salupere oma raamatus ka mõne teise Tartuga seotud õpetlase ja kultuuritegelase au.

Nii näiteks kirjutab ta lühiuurimuses «Vene keele ja kirjanduse professor Vassili Perevoštšikov Tartu Ülikoolis» mehest, keda «on ülikooli ajaloos mainitud vaid möödaminnes ja pigem negatiivses võtmes» (lk 76).

Salupere on välja selgitanud, et ta oli oma aja üks parimaid slaviste.

Millest selline huvi tõrjutute vastu? «Kultuurilooliste vaatluste» ümbrise lakale on trükitud autori elulugu, millest on näha, et ta on aeg-ajalt tundnud tõrjutust. Võib-olla siis sellest.

Kohati lõbusat lugemist pakub artikkel «Tartu teatrikeeld ja keeluaegne teatrielu». Salupere kirjutab tsaar Paul Esimesest, kes Tartu ülikooli taasasutamise dokumente 1799. aastal kinnitades olevat keelanud teatri asutamise ülikoolilinnas.

««Olevat» sellepärast, et kahesaja aasta jooksul pole kellelgi korda läinud sellesisulist korraldust leida,» märgib autor (lk 64). Ometigi kehtis keeld aastani 1867.

Palju leide

«Kultuurilooliste vaatluste» lehekülgedel selgub, et Salupere on leidnud arhiivist mõndagi, mis on justkui ehtne kullatera liiva sees. Tartu Postimehe reporterile rääkis ta usutluses, et on arhiivis tööd teinud alates aastast 1980.

«Viimastel aastatel olen seal vähem istunud, ei taha enam uute asjade otsa komistada,» lisas ta. «Jõuaks needki ära realiseerida, mis juba leitud.»

Oma suurimaks leiuks peab ta seda, mis on seotud Koidula sugupuu selgekstegemisega.

Varem on Salupere avaldanud oma leide kolmes raamatus: «Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivitolmus» (1998), «Tuhandeaastane Tartu. Nooruse ja heade mõtete linn» (2004, täiendatud trükk 2011, ilmunud ka vene-, saksa- ja ingliskeelse tekstiga) ning «Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis» (2006).

Nagu vestluses autoriga selgub, on veel ühte ja teist avaldamata. «Kas või seesama Bulga­rin,» ütles ta. «Ma olen lubanud temast monograafia kirjutada, aga alati tuleb midagi vahele.»

Raamat

Malle Salupere,

«Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel»,

Ilmamaa, 2012,

391 lk.