/nginx/o/2012/04/12/1052096t1heb39.jpg)
Kaunase puiestee 81 korteriühistu juhatuse esimees Peeter Kaitsa peab seisma kõigi majaelanike huvide eest ega tohi eelistada ühte teisele. Ka mitte Kaunase Kodu eripäraseid elanikke ühistu teistele liikmetele, olgu selleks siis Jüri või Ivan.
Ühistu esimees: kõigiga tuleb arvestada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kinnitan, enamikul meie inimestel ei ole midagi selle vastu, et siin elavad erivajadustega inimesed,» ütleb ta. «Muidugi, kui see jääb mõistlikkuse piiridesse.»
Kaitsa on nõus, et meie ühiskonnas on vaja enam sallivust, aga nii ka ei saa, nagu praegu, leiab ta. Et nõutakse, et majaelanikud peavad uute tulijatega arvestama, kuid nemad ise majaelanikega ei arvesta.
Kaitsa toob mõned näited.
Osal klientidel on komme kolada ümber maja ning tuhnida mõnikord prügikonteinereis. «Ja siis tulevad nad nendesamade kätega ukselinke määrima,» vangutab Kaitsa pead.
Järgmine probleem on suitsetamine. Kolm Kaunase Kodu klienti kogunevat sagedasti ukse ette, kuigi suitsetamiskoht on seatud eemale, vaibakloppimispuu juurde koos spetsiaalse kivist urniga.
«Aga nad tassivad ühe pange ukse juurde ja suitsetavad ikka seal,» laidab Kaitsa. «Ja käib pidev uksest sisse-välja voorimine. Tunni aja jooksul käib üks ja sama inimene kolm või neli korda väljas suitsu tegemas.»
Kui lapsed koolist koju tulevad, ei julge nad Kaitsa sõnul hästi Kaunase Kodu klientidest, kes ukse juures seisavad, mööda minna. Kardavad.
Vahel astuvad kliendid majaelanikele ligi, ütlevad tere ja küsivad, kuidas elad. Või puistavad mõne noore naise pihta repliigi: oi, sa oled kenakene. «Iga inimene ei salli seda, see on võõrastav,» ütleb Peeter Kaitsa.
Lõpuks tunnistab ühistu esimees, et võibolla oleks olnud parem, kui nad oleksid omal ajal niisugusele kogukonna loomise ideele ühistus tugevamalt vastu seisnud.
Aga neile oli räägitud, et tulevad vaiksed ja pisut dementsed või kerge vaimupuudega inimesed, kes vajavad võibolla ainult natuke suunavat abi.
«Keegi ei kujutanud ette, et tuleb selline kontingent,» ohkab Peeter Kaitsa. «Ma ei ütle, et me niisugustest inimestest paremad oleksime. Meil kõigil on oma eripärad, aga nad võiksid meie tavaarusaamadega natuke rohkem arvestada.»