Esimeste seas, kes ukse peale võõraid tervitama tuleb, on noor labrador Arabella. Tema käib koos oma perenaise, tegevusjuhendaja Aria Jürgensooga Kaunase Kodus tööl juba kutsikapõlvest saadik.
Suures majas elab ja unistab teistmoodi rahvas
28. november 2012, 14:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arabella ülesanne on õpetada intellektipuudega klientidele hoolivust ja vastutustunnet. Näiteks seda, et koera jalutama viies ei tohi teda maha unustada ning kõik see, mis looma jalutusrajal temast maha jääb, tuleb kokku korjata.
Arabella panustab suhetesse klientidega ise ka väga palju. Kui kellelgi on paha tuju või kui keegi nutab, läheb Arabella ja paneb oma koonu kurvastaja sülle, vaatab talle mõistvate silmadega otsa ning lubab end silitada ja kallistada nii palju kui vaja.
Eriline suhe on Arabellal 50-aastase Kaisa Kallavusega, kes tuli Tartusse Põltsamaa lähedalt Võisikult.
Kaisa kardab eksida
Kaisa Kallavus ei olnud kunagi varem linnas elanud ning linn hirmutas teda. Hirmutab senimaani, vaid Kaunase Kodu lähedal poes julgeb ta üksi käia.
«Pean telefoni alati kaasa võtma, võin kergesti ära kaduda,» ütleb ta kartlikult.
Arabella hüppab naise juttu kuuldes semulikult tema kõrvale voodisse.
«Kui ma siia tulin, siis ma nii nutsin. Et kõik on võõrad ja ma kedagi ei tunne,» meenutab Kaisa ja kallistab tundeliselt oma sõpra. «Oh, mu armas Bella!»
Küsin, kas Kaisa pildi peale jääda soovib?
«Tahaks küll!» vastab ta ujedalt. «Ja tehke sellest Mõmmist ka pilti!»
Mõmmi on seina ääres istuv mängukaru – kolm korda suurem kui Arabella.
Kaisa Kallavus käib tööl Maarja külas, kus on vaiba- ja savitööstus ning kus saab mitut sorti käsitööd teha. Täna on tal hambaarst, sellepärast on kodus. Aga muidu hommikul kell kuus bussiga läheb ja õhtul tuleb.
Sõber Lauri Kalberg, kes on samuti Kaunase Kodu klient, käib teda iga päev bussi peale saatmas, ja siis läheb Lauri ise ka tööle – Tammistu mõisa, kus teda juhendavad Agrenska fondi inimesed.
Kaisa Kallavus ütleb, et koos Lauriga on ta käinud koguni suures linnas. Suureks linnaks peab Kaisa Tartu kesklinna ja Raekoja platsi.
«Siin on hea, sõbralikud poisid on. Me saame hästi läbi,» ütleb naine Kaunase Kodu kiituseks.
Poistest räägib Kaisa sellepärast, et sealsest kolmeteistkümnest kliendist on naisi vaid kaks.
«Kui mehed lärmakaks muutuvad ja telekat vaadata ei lase, siis ma ütlen, et olge nüüd tasa – film on,» räägib Kaisa ja kinnitab, et Võisiku hooldekodu järele ta enam ei igatse.
Ütlen Kaisale tema toa uksel head aega ja palun tal tubli olla.
«Olge teie ka tublid,» vastab Kaisa.
Urmasel on tööl probleem
Kaunase Kodu kõige kõvahäälsem mees on Urmas Himmaste.
«Kas teete mu toast pilti ka?» küsib ta agaralt. Urmase tuba on külm nagu sahver, sest ta käis just rõdul, vaatas ilma ja tuulutas.
«Näita, kuidas on peale jäänud,» uurib mees fotograaf Margus Ansult, kui esimesed plõksud on käinud.
Ei ole asja, millega Urmas Himmaste kursis ei oleks, digitaalne fotokaamera sealhulgas. Urmasel on toas teler ja arvuti, laserplaadimängijaga raadio, võim ja kõlarid, külmutuskapi peal vinüülplaadimängija ning kapi otsas ja põrandal veel hulk asju. Urmase suur kiindumus on ta vanad, nõukaajast pärit mänguautod. Neid näeb mitmekaupa laual ja kapi otsas.
Urmas Himmaste on 39 aastat vana. Ta tuli Tartusse Elvast, kus talle anti võimalus proovida omaette elamist. Aga sellest ei tulnud midagi välja.
Tegevusjuhendaja Aria Jürgensoo ütleb selgituseks, et nii Urmas Himmaste kui ka Kaisa Kallavus olid varem toetatud elamise teenuse saajad. See tähendab, et neil oli oma elamispind, kus neid igapäevaelu toimingutega hakkamasaamisel juhendati. Aga ilmselgelt oli see neile liiga suur hüpe iseseisvasse ellu.
«Nad jäävad hätta just rahaasjadega korraldamisel,» sõnab Aria Jürgensoo. «Aga kogukond, kus tuge ja abi on võimalik rohkem jagada, sobib neile hästi.»
Urmas Himmaste käib tööl kojamehe abilisena. Tema tööandja on puhastusfirma Sol. Urmas seisab hea selle eest, et Nõlvaku tänava Prisma ümbrus oleks korras.
«Ma käin öövahetuses. Kolm või neli tundi peab enne ära tegema, kui pood avatakse,» selgitab ta.
«Kui on sügis ja lehed maas, siis lased puhuriga need ära. Terve see autoparkimisplats. Talvel peab lume ka ära viskama. Kõik peab käsitsi tegema, meil ei ole ühtegi traktorit ... Ma lähen tavaliselt kell neli. Muidu hakkavad kauplusejuhatajad vinguma,» ütleb Urmas.
Tegevusjuhendaja Aria Jürgensoo selgitab, et kuigi töö on ette nähtud kuuest üheksani, läheb Urmas varem, et kindlasti ära jõuaks teha. Urmas olevat väga kohusetundlik.
«Praegust mul siin on nii valus, ma olen sinisel lehel,» räägib Urmas edasi sellest, miks ta sel päeval kodus on, ja osutab oma küljele. «Mul on siin närvipõletik, see ei lase tööd teha, see on nagu halvatus.»
Selgub, et haiguse tõttu on Urmas märkuse saanud, sest ei rääkinud oma tõvest ülemusele õigel ajal.
«Ükskord helistati siia. Öeldi: kuule, sa oled vigast tööd teinud! Aga ma ei saand teha, mul oli valu,» räägib Urmas ja ta vali hääl läheb veel valjemaks. «Ülemus arvas, et ma olen olnud lohakas, aga ma ei saand, mul oli valus.»
Tegevusjuhendaja Aria Jürgensoo noogutab kinnituseks, et niisugune teema on seoses Urmasega tõesti üles tõusnud, aga see olevat arusaamatus. Ja et juba ongi kokku lepitud üks ümarlaud, kus neist probleemidest koos Urmase, tema tugiisiku ja tööandjaga räägitakse.
«Küll me saame need suhted nüüd korda,» kinnitab Aria Jürgensoo.
Janek igatseb pruuti
Janek Kidra on hoopis teise temperamendiga mees kui Urmas. Aga väga sõbralik ja jutualdis. Kui end temaga tuttavaks teen ja tema perekonnanime küsin, vastab ta, et Kidra. Ning võtab taskust vilunud liigutusega välja paberi, kuhu see nimi on trükitähtedega kirjutatud.
Janek Kidra elab oma toas kastide otsas. Ütleb, et on mineja mees. See tähendab, et Janekil on süda armastust täis ja ta ihkab oma pruudile lähemale kolida.
Pruudi nimi on Rita Rinkjavitsene – Janekil on jälle näidata paber, kus pruudi nimi peal on. Arvan, et võib-olla ei ole pruudi nimi mulle nii ilmtingimata tähtis teada, aga Janek palub siiski, et ma selle üles kirjutaksin.
Selgub, et Ritaga kasvasid nad Imastu lastekodus koos üles ja nad on teineteisesse väga kiindunud. Janek on 37 ja Rita 34 ning nad kihlusid tänavu jaanuaris.
Janek võtab riiulist välja albumi ja näitab pilte. Ühelt pildilt paistab välja see, et Rita on ratastoolitüdruk. Teisel fotol on jäädvustatud nende käed – mõlemal on kihlasõrmus sõrmes. See on väga ilus ja tähendusrikas pilt.
Janeki kihlatu elab aga Läänemaal Uuemõisas ja see ongi põhjus, miks Janek tahab kolida.
Janeki ja Rita probleem seisneb selles, et raske on leida Eestis praegu sellist hoolekandeasutust, kus oleks koos nii kogukonnas elamise teenus kui ka ööpäev ringi hoolekandeteenus, mida Rita vajab oma eripära tõttu.
«Ma käisin seal kolm päeva,» räägib Janek oma viimase külaskäigu peale mõeldes. «Aga kui ma ligemale saan, siis on parem, lühem tee minna.»
Eestimaal on kogukonnas elamise teenust intellektipuudega inimestele üldse veel vähe, ometigi on selline paik ka Harjumaal Vääna-Vitil olemas. Sinna Janek kolida saabki ning sealt ei ole Uuemõisasse enam nii pikk maa.
«Muidu olen väga rahul, kõik on siin hea, toad on ilusad,» räägib Janek, püüdes Kaunase Kodu vastu hea ja õiglane olla. «Aga ma lähen tüdruku pärast. Tema vajab mind ka. Me helistame päevast päeva – see ei ole ikka see.»
Meie jutu lõikab pooleks Urmas, kes tormab Janeki tuppa küsima, mis päeval mu lugu valmis saab, kas see netti läheb ja kas seda ka Facebookist näeb.
Valeri töötab pesumajas
Valeri Donets on 51-aastane. Tal ei ole maailmas mitte kedagi. Ei õde, ei venda, ei ema, ei isa. Ei pruutigi. Valeri ütleb, et üks sõber tal on, aga see ei ela Tartus.
Igal hommikul kella üheksast keskpäevani töötab Valeri Tartu pesumajas.
Valeri Donets on imetlusväärne mees selle poolest, et kui ta naeratab, tuleb päike välja – sõna otseses mõttes.
Valeri sai töö tänu sellele, et ta seda väga tahtis ning et Tartu pesumaja juhataja Heiki Kirso oli nõus teda tööle võtma. Algul võeti ta ametisse töötukassa tööpraktikandina, aga novembri algusest saadik on Valeril päris tööleping.
Lisaks maksab tööandja lisatasu ka Valeri juhendajale. Pesumaja juht Heiki Kirso on öelnud, et soovib selliseid inimesi aidates omalt poolt toetada ühiskonda.
Valeri võtab pesu kuivatustrumlist välja ja lapib käru servade peale sirguma. Palju tal aega rääkimiseks ei ole – teised trumlid ümberringi kõik keerlevad, aga pea need seisma ei jää.
Pesumaja administraator Evi Sula ütleb, et Valeri saab hakkama, on tubli. Alati küsib, kui milleski kahtleb või kui midagi ei oska. Ainult rääkida tuleb temaga nii nagu lapsega, rahulikult, selgelt.
Valeri ütleb, et kuus teenib ta sada eurot. On sellega rahul.
Küsin Valerilt lõpuks, millest ta unistab. Valeri vastab, et töölkäimisest. Ja naeratab jälle.
Selle loo valmimist saatis töövari Helen Pentsa Lähte ühisgümnaasiumist.