Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Tassike pühitsetud kanapuljongit

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Paar aastat tagasi koondatud Laura (vasakult, Külliki Saldre) päevi täidavad seriaalid. Vahetevahel pakub ta teleka ees kohvi, puljongit ja muud juua-süüa ka tütrele (Maria Soomets), kellega tal puhkeb sealjuures alatasa nääklusi.
Paar aastat tagasi koondatud Laura (vasakult, Külliki Saldre) päevi täidavad seriaalid. Vahetevahel pakub ta teleka ees kohvi, puljongit ja muud juua-süüa ka tütrele (Maria Soomets), kellega tal puhkeb sealjuures alatasa nääklusi. Foto: Margus Ansu

Urmas Lennuki «Remondimehe» esietendus tuletas meelde Ain Mäeotsa lavastatud Martin McDonagh’i «Mägede iluduskuningannat», mis tuli vaatajate ette 1999. aastal.

Käisin Vanemuises seda vaatamas oma kolm-neli korda. Ikka ja jälle pakkus Herta Elviste ja Liina Tennosaare pillikeelena pingul duett elamuse. Nüüd tahaksin samamoodi jälgida võrdselt võimsa naispaari, Külliki Saldre ja Maria Soometsa küpsemist ja kasvamist ema ja tütre rollis Urmas Lennuki lavastuses «Remondimees».

Naiste üksildus

Psühholoogilist draamat ema-tütre pingelistest suhetest kirjeldas Pille-Riin Purje oma arvustuses 1999. aastal järgmiselt: «McDonagh’i Leenane’is paotuvad üksildased hingemaastikud tragikoomilises, totratesse pisiasjadesse takerduvas eluproosas.»

Sama lause sobib kirjeldama ka Lennuki kirjutatud-lavastatud näidendi naiste tänapäevast urbanistlikku üksindust.

«Mägede iluduskuningannas» kulmineerub kummaline sõltuvussuhe ema ja tütre vahel sellega, et tütar tapab ema.

Nende juurde ei jõua inglitiibu kandev remondimees (Tanel Jonas), kes Lennuki lavastuses katkised tolmuimejad ja inimhinged koost lahti võtab ja terveks teeb. See mees, kes oskab kahele naisele nende ilu ja elu uues valguses näidata, toob kaasa helgemad toonid.

«Remondimehe» karakterid ei ole mustvalged ega üheselt mõistetavad. Nad on varjundirohked ja peene psühholoogilise tundeniidistikuga. Tüüplahendusi me ei näe.

Autor paistab teadvat ja mõistvat, et suur ja sügav armastus toob inimestes välja nende parimad omadused, aga ka kõige tumedamad tundesügavikud, küünilisuse ja julmuse. Otsitud-oodatud rahu ei jõua tegelastesse klišeelike tavalahendustega, vaid isikliku sisemise arengu ja küpsemisega (kui üldse jõuab).

Kahe üksiku naise õnn ja elulahendus ei peitu mehelesaamises, nagu ehk eeldada võiks, vaid iseenda ja ümbritsevaga rahu tegemises, aususes, avatuses ja hoolimises. Suuremat teineteiseleidmist nagu ei tulegi, pigem on see eneseleidmine. Lähenemise asemel leiavad ema ja tütar endas jõudu eemalduda.

Tekst kolmele näitlejale

Enne esietendust ütles Urmas Lennuk Tartu Postimehele, et Külliki Saldrel ei ole sellist lavastust olnud, milles ta võiks kõike seda välja näidata, mida ta tegelikult oskab. Niisiis kirjutas Lennuk teksti konkreetseid näitlejaid silmas pidades ning laseb oma lavastuses kõigil kolmel särada.

Saldre näitab end «Remondimehes» tõeliselt jõulise ja tundliku näitlejana. Tema ühest küljest sotsiofoobne, saamatu ja emaarmastusest läbi imbunud, teisalt manipuleeriv ja Stockholmi sündroomi kultiveeriv Laura on täpselt nii kaunis, nagu remondimees Nikolas seda talle selgeks teha üritab.

Kiige teisel otsal on võrdselt mõjuvana Maria Soometsa kühmus ja kondine, vanduv ja rabedavõitu Reti – kehastunud puine aseksuaalsus ja hästipeidetud romantiline õrnhing ühtaegu. Teretulnud kõrvalepõige Soometsa üha enam kinnistuvast teismelise tüdruku tüpaažist.

Ema ja tütre pingelisi suhteid vahendab ja mõjutab nende korterisse saabunud etalonmees (Tanel Jonas). Ta on noor ja tugev, haritud ja intelligentne, veidi paheline, kuldsete kätega ja räägib aina tunnetest – mis sa naishing veel tahad?!

Kuigi ta ühele naistest ka oma südant pakub, ei ole see siiski päris see, mida oodatakse ja vajatakse. Pigem jääbki Jonasele mehe kui sümboli roll, või veelgi enam – ingli ja päästja roll, ühes korteris peituva väikese viimaste piirideni laguneva maailma remondib ta mutterhaaval ära.

Pealkiri Salingerilt

Arvustuse pealkirja laenasin Salingeri novellist «Zooey». Paistab, et väärt loomingus on puljongil ema ja tütre suhetes oluline roll. Puljongit peab kibestunud ja ahistatud tütar valmistama emale Martin McDo­nagh’i «Mägede iluduskuningannas». Emaarmastuse sakraalse sümbolina esineb pühitsetud puljong Salingeri ja Lennuki tekstides.

Just selles pisikeses detailis ehk ongi asja tuum – sügavaim armastus peitub nimelt argises hooles ja mures.

Esietendus

• Sadamateatris 24. novembril esietendunud draama «Remondimees» on Urmas Lennuki kirjutatud, lavastatud ja kujundatud.

• Lavastuse helikujundaja on Taavi Toom ja valguskunstnik Andres Sarv.

• Mängivad Külliki Saldre, Maria Soomets ja Tanel Jonas.

Tagasi üles