Eesti ühiskonna rahumeelne lahtiparteistamine on pikk ja vaevaline protsess, mida paradoksaalsel kombel ei saa teha teisiti kui nendesamade erakondade kaudu.
Seisukoht: erakondi saab muuta
Ainult võimul olijad saavad muuta omavalitsused parteikontoritest sõltumatuks. Ainult valitsuskoalitsiooni erakonnad saavad muuta erakonnaseadust, valimisseadust, riigikogu kodukorraseadust ja teisi õigusakte nii, et parlamenti pürgimine muutuks ausaks võistluseks, pakkudes valijatele võrdväärseid valikuid.
Vähetõenäoline, et praegused riigikogu parteid hakkavad saagima oksa oma istumise all. Niisiis peavad muutuste ellukutsujaks saama mõned uued erakondlikud jõud. Missugune võiks olla õnnestunud ja ajahambale vastupidav igatpidi kaunis ja täiuslik erakond, mis võiks pälvida kodanike usalduse, kui platonlikult ideaalide üle arutleda?
Erakond on kui ülekandemehhanism valijate ja riigivõimu vahel: ta viib ellu kodanike tahet, peab kodanikega dialoogi ja aitab neil oma seisukohti väljendada. Erakond on õnnestunud, kui tema struktuur sarnaneb ühiskonnaga. Hea erakond täiustab ja parandab iseenda sisedemokraatiat.
Praegusest poliitilisest olukorrast välja kasvav protestipartei, mille kandev idee oleks vaid taastada vabad valimised ja lõhkuda võimumonopol, poleks siiski küllalt elujõuline. Traditsiooniline maailmavaateline positsioon, kas parem- või vasakpoolne või muu, peaks uutel erakondadel olema siiski läbi mõeldud, sest ühiskonnast endast ei ole need meeleolud kuhugi kadunud.
Ühiskond on seda elujõulisem, mida tugevamad on inimestevahelised sidemed, mida rohkem on usaldust. Riigivõimu usaldusväärsust sepistatakse parteide sisedemokraatia abil. Avatust, läbipaistvust ja sidusust õpitakse ja luuakse erakondade koosolekutel, kontorites ja majandusaruannetes.
1990. aastate alguse erakondade asutamise õhin on kahjuks asendunud arusaamaga, et erakond peab olema midagi suurt, masinlikku ja raskepärast. Ei pea – moodne kommunikatsioon ja võrgustumine ei nõua suuri inimhulki ning erakonda võib ette kujutada väiksemana, avatuna ja loomingulisena.
Ideaalses erakonnas võiksid piirkondlikud organisatsioonid moodustada poliitilise ühiskeha võrdsete liiduna. Just selline partnerlus, mitte «piirkond on madalam kui muru», sunnib partei sees diskuteerima ja argumente väärtustama.
Sallivas erakonnas on aus võistlus ideede ja inimeste vahel. Erakonna enamus õpib sallivalt ümber käima vähemusega ja kulutab märkimisväärse osa energiast ühisosa leidmisele ja erakonna programmi tunnistavate vähemuste «laua ääres hoidmisele».
Korralik erakond vähendab oluliselt riigieelarvest rahastamist ning muudab ausaks põhimõtted, mille järgi raha jaotatakse kõigi poliitiliste jõudude vahel.
Eesti demokraatia viga on see, et võimude lahusus ei toimi piisaval määral. Vormiliselt on see olemas, sisuliselt paljudel juhtudel mitte. Üks paljudest näidetest on omavalitsustes toimuv, kus parteide keskkontorid survestavad erakonnakaaslastest omavalitsusjuhte suvaliste pisiasjade pärast.
Erakonna majandustegevus peab alluma sõltumatule järelevalvele. Välisaudit, sisekontroll ja erikontroll on eraettevõtlusest tuntud instrumendid, mida saab kombineeritult kasutada ka erakonna puhul.
Praegu mõjutab erakond riigieelarvet ja ühtlasi ammutab sealt raha. Praeguse võimuerakonna majandustegevuse mõju ja järelevalve selle üle ei ole üldse tasakaalus.
Et võim ei hanguks, on demokraatias vajalik poliitiliste juhtide pidev vahetumine ja tagasikutsumine. Kui partei sees rotatsiooni pole ja juhtpoliitikud ei talu parteisisest kriitikat, siis on üsna loomulik, et nad ei talu ka parteivälist demokraatiat ega üldse mingit kriitikat.
Parteid jäävad alati täiuslikkusest kaugele, kuid just seepärast vajavad nad pidevalt seest ja kõrvalt utsitamist ja parandamist. Poliitiline kultuur kui suhtumiste, uskumuste ja tunnetuse kogum taasluuakse just igapäevases erakonnasiseses tegevuses.
Eesti tublid inimesed ei peaks heitunult kõrvale astuma, vaid erakondades uuesti proovima. Oma käe järgi ja üheskoos saab asju muuta küll. Vaba Isamaaline Kodanik (www.vabakoda.ee) on üks võimalusi.