Orgaanika rändab ikka prügilasse

Sortimise tulemus: vasakul puhta prügi enamusega prügihunnik, paremal pakendienamusega hunnik, ees paberi- ja papikuhil. Hunnikute juures seisavad (vasakult) Martin Pau, Laura Kivijärv ja Markus Pau. Taga­plaanil sortimata jäätmete hunnik (tume) ja meditsiinijäätmete hunnik (hele). Foto: Kristjan Teedema

Piraka prügihunniku nõlva löödud reha jääb pärast paari hoogsat tõmmet nõutult lösutama. Tamme- ja annelinlaste olmeprügist moodustavad suure osa sõna otseses mõttes puder ja kapsad, mille õige koht peaks olema kompostis.

Prügiauto pressi all üsna ühtlaseks mögaks muutunud segajäätmete jõllitamine ei anna vastust küsimusele, miks Tartus köögijäätmeid ikka veel eraldi kastidesse ei koguta ning 80 kilomeetri kaugusele Tormasse või 130 kilomeetri kaugusele Väätsasse veetakse. Ohkan, kirtsutan nina ja pistan töösõrmised hapukalt-imalalt lehkavasse rokka.

Enamik prügist, mille Aardlapalu jäätmelaadimisjaama haldav Veolia Tartu Postimehe eksperimendiks eraldas, on kas poekilekottides või mustades prügikottides. Need tuleb ükshaaval rehapiide või sõrmedega puruks kiskuda, sisu laiali puistata ning taaskasutatav eraldi hunnikuisse tõsta: toidupakend, paber-papp, metall ning klaastaara.

Tuhk ja lehed

Väiksemast, umbes 4-5-kuupmeetrise mahuga hunnikust, hakkab sageli tõusma tuhapilvi. Juba selle põhjal saaks väita, et laadung pärineb eramute piirkonnast. Kummaliselt sageli vaatavad kilekottide rebenemisavadest vastu puulehed.

«See on tõesti imelik,» leiab üks mu abilistest, Guido Vei­den­baum, lootes rehaga sorkides tammelehtede hulgast veel midagi leida. «Poleks uskunud, et prügikasti nii palju lehti topitakse. Neist saaks ju komposti.»

Mõtte jätkuks meenutab Guido väikest kodust eksperimenti titemähkmetega. Pool tosinat aastat tagasi mattis ta orgaanilise köögi- ja aiasodi vahele tavalise mähkme ja niinimetatud ökomähkme. Paari aasta eest kompostihunnikut lahti kaevates ei leinud ta enam märkigi ei ühest ega teisest.

«Noh, ma ei saa muidugi välistada, et mingi näriline need minema viis,» parafraseerib Guido muiates Lutsu «Kevadet».

Salatikarp, võikarp, piimakott, mahlapakk, juustukile, šašlõkikarp. Jäätmekoti sisu, paistes esimesel pilgul ühtlase värvilise massina, osutub terasemal uurimisel valdavalt taaskasutatavaks plastiks.

Kartuli- ja kaalikakoored, jogurti- ja hapukoorejäägid ning muu köögikraam on pakendid väga hästi maskeerinud. Ja mitte ainult maskeerinud, vaid ka sedavõrd määrinud, et suuremat osa plastist siit töötlemiseks välja korjata poleks mitte ainult vastik, vaid ka ebamõistlik. Nagu põie kergendamine vastu tuult.

Naist sõnast

«Jõudu!» Naiskodukaitse instruktor Leane Morits on üks kümneist, kui mitte sadadest, kelle postkasti jõudis läinud nädalal üleskutse osaleda ajakirjanduslikus prügieksperimendis. Sõnapidaja inimesena  sõitis ta Aardlapallu kohale hoolimata sellest, et muud kohustused ei luba tal siiski jäätmeis sonkida.

«Aga ma tõin teile vähemalt võileiba. Ja paki kondenspiima ka.»

Tänan. Ja tänan veel kord. Selline kaasaelamine teeb südame soojaks, aga käed kibelevad tagasi lagalasusse.

Vabakutseline piltnik ja supilinlane Kristjan Teedema tekitab parajasti elevust õrnema soo kehavõlusid paljastava ajakirjaga.

Tema sõber Valdur Mägi loob varsti midagi komplektisarnast, lisades Hagar Hirmsa aluspüksid ning kaks paari rinnahoidjaid.

Huvitavamate leidude kollektsiooni ilmuvad riburada veel elektrooniline kaal, seapea, gaasitorbik, lipumasti vimpel, Esto ’92 kilekott, karvane mängukoer ning tuttuus terashari. Ja rõivad, rõivad, rõivad. Need pole huvitavad, aga neid on palju. Mõni lausa nagu nõelasilmast tulnud.

Pärast kolmetunnist tööd teeme Aardlapalu kaalumaja köögis võileivapausi. Sellest jääb meelde arutelu koššer­pii­mast, söödavast Eesti juustust ning sellest, kui palju peab olema kohvis koort, et Valdur seda enam põlastavalt naftaks ei nimetaks.

Vahepeal saabub Aardlapallu Lähte ühisgümnaasiumi meediaklassi õpilane Laura Kivijärv. Tere ja reha pihku. Töövarjupäeva töövarju nägu ei väljenda veendumust, et haisva olluse separeerimine on midagi, millest ta on aastaid unistanud. Aga kus ta pääseb!

Viie töötunni järel on meie kätest läbi käinud umbes kuus kuupmeetrit olmejäätmeid. Me tahaks pakkuda küll vähe suuremat numbrit, aga laadimisjaama vilunud silmaga kopamees ütleb: ei-ei, rohkem nüüd küll mitte.

Kamba peale seame kuhjad proportsiooni. Suurimas, segaprügi kuhjas võiks olla üle kolme kuupmeetri jäätmeid. Järgmises, pakendikuhjas, üle kahe kuupmeetri. Veerand kuni pool kuupmeetrit võiks anda kokku paber-papp; klaastaara ja metall ehk veerand kuupi.

Ohtlikke jäätmeid peaaegu pole ja needki on ohtlikud tinglikult: hõõglambipirnid, mille ohtlikkuse ja ohutuse üle veidi vaidleme, õlipäraga kanister ning mitu peotäit telekapulte.

Arenguruumi on

Kuna üldisest plägamassist täiesti puhaste pakendite eraldamine osutus primitiivse sortimise meetodil võimatuks, lepime arutluse järel kokku, et pakendikuhjas võib olla endiselt paarkümmend protsenti üleliigset kõntsa.

Samas oleme kaunis klaaril üksmeelel, et suurimas kuhjas on julgelt kolmandik puhas orgaanika: puulehed, mitukümmend viit sorti juur- ja puuviljade koori, kiloste ja suuremate kottide kaupa kartuleid, kapsaid ja porgandeid. Tagasihoidlikult hinnates moodustavad tubli veerandi pakendid, mille väljakiskumisest muu saasta seest loobusime.

Järeldus? Arenguruumi on. Arenguruumi on kõvasti.

Ahjaa – pandipakendi pudeleid leidsime kolm. Aga võin ka valesti mäletada, ehk sai neid neli. Selge märk, et raha paneb asjad paika.

Mis veel?

Mähkmeid on prügis vähe. Ju siis on iive endiselt negatiivne.

Prügieksperimendis osalesid Laura Kivijärv, Valdur Mägi, Markus Pau, Martin Pau, Kristjan Tee­de­ma ja Guido Vei­den­baum.