/nginx/o/2012/11/26/1454358t1h577d.jpg)
Raha on kõigil vähe, olgu tegu valla-, linna- või päris valitsusega. Nii riigi kui linna eelarvet surutakse praegu raamidesse suure raginaga, ikka tuleb kuskilt vähemaks võtta ja nii mõnedki ilusad unistused või pooleli plaanid korstnasse kirjutada. Jah, me kõik teame seda, aga ometi mõjub mõni tegemata tegu rusuvamalt kui teine.
Eelmisel nädalal kirjutas Tartu Postimees Tuigo kalmistust, kuhu viiv tee on porine ja auklik vaatamata sellele, et seda teehöövliga ikka silutakse. 1,8-kilomeetrine tee kuulub Haaslava vallale ja rohkemaks omavalitsusel raha ei ole. Nagu ütles vallavanem Priit Lomp, kuluks ainuüksi selle teejupi pindamiseks rohkem raha, kui neil on oma kõigi teede hooldamiseks. Ehk siis nii, et isegi surm ei võta sealt, kust midagi võtta ei ole.
Paraku võtab surm inimesi nii maalt kui linnast ja Tuigo kalmistu kuulub Tartu linna asutuse Kalmistu haldusse. See kalmistu rajatigi 1994. aastal leevendama hauaplatside nappust linnakalmistutel, ent seal leiavad viimse puhkepaiga ka ümberkaudsete valdade elanikud, 1153 muldasängitatust ligi pooled on tartlased. Viimastel aastatel üha rohkem maad võttev tuhastamiskomme on ilmselt hauaplatside kriisi linnas edasi lükanud ja seetõttu on ka Tuigo
kalmistu sellises seisus, nagu ta on – poriste tulekuteedega ja kabelita.
Ka Tartu linnapea tunnistab, et praegu on kõige tähtsam saada kalmistule korralik tee, ent sealkaud setest valdadest – Haaslava, Ülenurme, Mäksa, Tähtvere ja Kambja – suuremat summat ta selleks kulutada ei soovi.
«Oleme valmis kaaluma töös osalemist,» ütles Urmas Kruuse. Inimese ilmatulek toob
enamasti kaasa rõõmupeo, tema äraminek on pahatihti vaevaline ja konarlik. Ja Tuigo kalmistule minejate viimne teekond on seda sõna otseses mõttes. Isegi igavene
vingamees Oru Pearu mõistis, et parim, mida ta saab lahkunud naabrinaise heaks teha, on kohendada soodevaheline kalmutee pisutki siledamaks. See on väärtuse ja väärikuse küsimus.
Tuigo tee viib mõtte laiemale alale. Linnainimene ja maainimene ei püsi enam neile justkui
määratud paigas, vaid ühes kohas elatakse, teises töötatakse, kolmandas käivad koolis lapsed. Et linlane saaks osa loodusest ja tegelda tervislike harrastustega, on rajatud tervise- ja matkaradasid, kergliiklusteid, mis enamasti asuvad valdade maadel.
Toogem vaid paar näidet: Jänese matkarada ja Vooremäe spordikeskus, mida kasutavad ju valdavalt tartlasedlinlased. Kas nende eest hoolitsemine ja arendus peaks olema linna või valla asi? Raske on öelda muud, kui et eks ikka linna asi ka, kuivõrd need on rajatud eesmärgiga teenindada tartlasi, neid on eeskätt vaja Tartule. Seega tartlaste toetamine ei lõpe linna piiriga. Samuti on lugu Tuigo kalmistuga ja ei saa öelda, et see pole meie asi, kuna sedagi kohta on tartlastele vaja.
Muidugi on linn neisse kõigisse oma raha pannud, Jänese matkaraja näitel ilmselt ka asjatult kulutanud, aga nii nagu spordi- ja terviseteid rajatakse kindla plaani alusel – olgu või tasahilju –, peaksid ka elulõpurajad püsima planeeritud tähelepanu all. Ning mõistagi peaks see tähendama koostööd valdadega, sest ühe huvist võib võita ka teine.