Helen Sööl: vägivalda kogenud naised vajavad tuge

25. novembril tähistatakse naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeva. Foto: Pärnu Postimees

Sel pühapäeval tähistab kogu maailm taas rahvusvahelist naiste kallal vägivallatsemise vastast päeva. See päev on tähtis mulle kui emale, naisele, tütrele. Arvan, et teema tõstatamine on oluline meile kõigile.

Naistevastaseks vägivallaks peetakse igasugust soolisel alusel põhinevat vägivalda. See võib tähendada nii vägivallaga hirmutamist kui ka vabaduse võtmist ja sellega hirmutamist avalikus või isiklikus elus. Sellise vägivalla tõttu võib naisel tekkida füüsiline, seksuaalne või psüühiline kahju või kannatus. See on keeruline, varjatud ning kaugele ulatuvate tagajärgedega probleem.

Naiste puhul on kõige levinumaks vägivallaks lähisuhtevägivald. Kuigi uuringud näitavad, et ka mehed võivad olla lähisuhtevägivalla ohvrid ja naised vägivallatsejad, on 90–97 protsenti sellistest juhtumitest meeste vägivald naiste vastu.

Naistevastane vägivald on kogu ühiskonna probleem, see puudutab perekonnaelu, ent mõjutab ka ühiskonda tervikuna, nõudes riigilt märkimisväärseid kulutusi kriminaalasjade menetlemiseks, varjupaikade loomiseks, ohvritele arstiabi andmiseks ja tugiteenuste osutamiseks. See on peamine takistaja soolise võrdõiguslikkuse paremal rakendamisel.

Vägivalla ohvriks olemisega kaasnev füüsiline või vaimne kahjustus ja hingeline kannatus halvendab inimese toimetulekut ja seetõttu vajab ohver nii emotsionaalset tuge kui ka praktilisi nõuandeid.

Sellise abi osutamiseks avas 2002. aastal Tartus uksed Eesti esimene naiste varjupaik. Mõni aasta hiljem alustasid naisteorganisatsioonid sihipärast tööd selle nimel, et vägivalda kogenud naised ja lapsed saaksid turvalise peavarju ja asjatundlikku abi kogu Eestis.

Nüüdseks on enamikus Eesti maakondades loodud naiste varjupaigad, mis pakuvad vägivalla all kannatavatele naistele ja nende lastele turvalist pelgupaika.

Varjupaigad tagavad anonüümsuse ning andmeid juhtumi kohta edastatakse teistele asutustele ainult naise nõusolekul, välja arvatud juhul, kui on otsene oht naise või laste tervisele ja elule.

Varjupaikade seniste kogemuste põhjal on vägivalda kogenud naistel tõsiseid raskusi nii töö leidmisel kui ka senise töö hoidmisel. Seetõttu vajavad need naised peale võimaluse varjupaiga turvalises keskkonnas rahuneda ja välja puhata psühholoogilist ja individuaalset sotsiaalset nõustamist, et tekiks vajalik enesekindlus ja julgus tööturule siseneda või seal püsida.

Samuti vajavad nad juriidilist nõustamist, peale konkreetse vägivallajuhtumi lahendamise nõu ka tööõiguse ja võlaõiguse küsimustes, sealhulgas võlanõustamist.

Tahan igale vägivalda kogenud naisele meelde tuletada, et on võimalik abi saada, niisama kannatama ei pea keegi. Lugejatele paneksin aga südamele: olge tähelepanelikud lähedaste ja kaasinimeste vastu ning vägivallaprobleemide korral suunake nad võimalikult varakult abi otsima.

Vaimset, füüsilist, seksuaalset ja majanduslikku vägivalda kogenud naistele pakub abi, toetust ja informatsiooni üleriigiline abitelefon 1492. Helistajatel on võimalik saada kriisiabi, nõustamist ja informatsiooni abisaamise võimaluste kohta Eestis, samuti teavet asjakohaste seaduste kohta ja juhtnööre edasiseks asjaajamiseks. Telefonile saab helistada iga päev kell 10–18, edaspidi on plaanis tööaega pikendada.

Kodulehtedelt www.naistetugi.ee, www.naisteabi.ee ning www.naisteliin.ee leiavad nii vägivalda kogenud naised kui ka nende lähedased naiste varjupaikade kontaktandmed, samuti teavet ja käitumisjuhiseid olukorrast väljatuleku kohta.