Noormees teenib aega lastekodus

Kaitseväe asendusteenistujast Käopesa kasvataja Ragnar Kekkonen on parasjagu Annika ja Silvia toas järgmise päeva koolitükke teha aitamas. Ühel tüdrukul on küsimus vene, teisel eesti keele harjutuse kohta. Foto: Sille Annuk

Ragnar Kekkonenil (24) on enam kui pool teenistusajast läbi. Peab aga tunnistama, et laigulist vormi mehel pole, õppustel ta ei käi, kaevikut ei kaeva ning katelokis suppi ei keeda.

Ometi on Ragnar Kekkonen oma teenistusajal õppinud mõndagi. Ta on nimelt üks neist kutsealustest, kes valis kaitseväes ajateenimise asemel asendusteenistuse – tema «sõjavägi» möödub asenduskodus Käopesa kasvatajatööd tehes.

«Ragnar, tule! See vene keel … Ma ei oska,» kutsub oma kasvatajat kuuendas klassis õppiv Annika. (Käopesa kasvandike perekonnanimesid me selles loos ei nimeta.)

Rasked koolitükid

Parasjagu on käes pärastlõunane aeg, mil lapsed on koolist koju jõudnud ning usinamad valmistavad oma tubades järgmise päeva õppetükke ette.

Annika on kimpus kahte tulpa pandud venekeelsete tegu- ja nimisõnadega. Eesti keelde tõlgituna tähendavad ühed kirjutama, kuulama, vaatama ning teised kontsert, film ja kiri.

Kasvataja Ragnar kontrollib kõigepealt, kas tüdruk sõnade tähendusi mäletab. Annikal ei tule meelde, mis see «pismo» oli. Ragnar aitab.

Seejärel on tüdrukul pilt selge: filmi saab vaadata, kontserti kuulata ja kirja kirjutada ning just selle loogikaga tulevad need vene keele sõnad kahes tulbas joonega ühendada.

Ragnar Kekkonen ohkab kergendustundega, otsekui oleks ise eksami andnud.

«Ega ma vene keelt hästi enam mäleta, aga kuuenda klassi lastega saan ehk hakkama,» ütleb ta naerdes.

Oma elava loomuse, positiivse eluhoiaku, heatahtlikkuse ja lõppematu energiaga on Ragnar Kekkonen otsekui loodud teiste ees kõnelema, neid tiivustama ja kaasa tõmbama. Töö laste ja noortega on talle alati meeldinud.

Ragnar Kekkonen õppis pärast Karlova gümnaasiumi lõpetamist edasi Tartu kutsehariduskeskuses rekreatsioonikorraldust. Oli tegev Lille maja ettevõtmistes, samuti noorteühingu Eesti 4 H juhatuses. Tegi vabatahtlikku tööd Salemi kirikus ning töötas assistendina sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonnas.

Praegu õpib Ragnar Kekko­nen Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias huvijuhiks ja loovtegevuse õpetajaks, kust ta ongi aga asendusteenistuse tõttu akadeemilisel puhkusel.

Asendusteenistuse valikut põhjendas Ragnar Kekkonen kaitseressursside ametile nii, et ütles end uskuvat tsiviilelus riigile kasu toovat enam kui relva kandes. «Ma tõesti pooldan rahumeelseid viise konfliktide lahendamisel,» lausub ta.

Käopesa kolmandas rühmas on 15 last vanuses 4–22. Laste päev algab nii nagu igas tavalises kodus. Lapsed tuleb viia lasteaeda ja saata kooli ning pärast jälgida, kuidas nad oma trennidesse ja ringidesse jõuavad. Õhtul neile järele minna, nende mured ära kuulata ning kui vaja, aidata õppida. Pärast aga midagi koos ette võtta.

Ainult vahe on selles, et kodus kasvab üks, kaks või kolm last, rühmas on neid viisteist.

Käopesa direktor Tiiu Reek ütleb, et lastekodus on päev nii seatud, et iga kaheksa lapse kohta on majas alati kaks kasvatajat, ning Ragnar Kekkoneni panid nad kolmandasse rühma sellepärast, et ta tegeleks seal poistega.

«Enne Ragnarit oli meie maja ainus meesterahvas autojuht,» ütleb Tiiu Reek. «Nüüd on küll õnneks meil üks teine meeskasvataja ka.»

Vajadus hoolimise järele

Käopesa asenduskodu on erivajadustega laste kodu 56 inimesele. Nad õpivad kas Kesklinna, Raatuse, Kroonuaia, Maarja või Hiie koolis. Üheksa noort sõidavad pühapäeva õhtul Käopesast ära ja tulevad reede õhtul tagasi – nemad käivad koolis Tallinnas.

Lasteaedu, kus Käopesa lapsed käivad, on samuti mitu. Kaks noort teevad ettevalmistusi iseseisvaks eluks, harjutades sotsiaalkorteris elamist. Käopesas on aga ka väga raske liitpuudega, vaid lamavate laste rühm, nemad ei saa käia ei lasteaias ega koolis.

Kui erivajadustest veel rääkida, siis kõige suurem vajadus on neil lastel Ragnar Kekkoneni meelest hoolimise ja tähelepanu järele.

«Ma ei osanud algul isegi seisukohta võtta, kuidas ma pean nendega käituma,» meenutab ta asendusteenistuse esimesi nädalaid. «Mõnel lapsel on Käopesa olnud kodu juba kolmandast elukuust saadik. Mis sest, et see on palju suurem kodu kui teil või meil, aga see ongi nende päriskodu. Seal nad kasvavadki suureks.»

Pärast kaheksat kuud teenistust näeb Ragnar Kekkonen lastekodu uute silmadega. Teda näiteks häirib väga see, kuidas asenduskodu lastesse mõnikord  suhtutakse. Kui ta nendega kuhugi läheb või oma tulekut kellegagi kokku lepib, öeldakse talle: «Hästi, tulge! Küll me aitame sul nendel silma peal hoida.»

«Inimestel on ettekujutus, et lastekodulaps on pahanduste tooja, huligaan,» ütleb Ragnar Kekkonen. «Aga nad ei ole üldse sellised. Nad on hoopis niisugused lapsed, kes oskavad ka väikestest asjadest rõõmu tunda.»

Kekkonen ütleb, et jah, kaitseväes oleks ta õppinud sõjaväelisi käsuliine ja juhtimissüsteeme, lahingutaktikaid ja rivisammu. Aga mitte selliseid asju! Neist «sellistest asjadest» rääkides toob ta näiteks oma rühma 12-13-aastased poisid, kel oli koolis käitumisega probleeme, kes kippusid lööma.

«Viimased laste arenguvestlused aga näitasid, et nüüd on neil probleeme palju vähem. Poisid käituvad paremini,» räägib Ragnar Kekkonen.

Vanaema maad kaevama

Ükspäev võttis kasvataja Ragnar kätte ja viis poisid koristustalgutele lehti  riisuma. Teisel päeval käis poistega omaenda vanaemal külas. Koos vaadati, kuidas tomatid kasvuhoones kasvavad, ja pärast aitasid nad kõik koos vanaemal maad kaevata.

Siis oli Ragnaril vaja autorehve vahetada – jälle poisid kaasa, kuidas muidu. Asenduskodu kasvataja töö ongi selline, et tuleb elada lastega elu ennast.

Ragnar Kekkonen on maha pidanud ka tõsiseid neljasilmavestlusi. On sõnaselgelt ühele või teisele poisile öelnud, et kui «mees» nüüd ise ei püüa ja käitumine ei parane, siis need ja need asjad lükkuvad tal edasi või jäävad hoopis tegemata.

14-aastane Kevin ja 13-aastane Harri on küsimuse peale, milline kasvataja Ragnar on, esialgu vait. Siis ütleb Kevin, et Ragnar on äge kasvataja, ning Harri lisab, et tegelikult ei ole ta üldse kuri ning et näiteks temale on kasvataja Ragnar tugiisik. Kui koolis midagi kõneväärset juhtub, siis tasub kodus see juhtum kohe ära rääkida, enne kui selle kohta päevikusse märkus tekib.

Ragnar Kekkonen lisab, et kasvatamise töös on teine pool veel – kui lastele midagi lubada, siis ei tohi neid alt vedada.

Ta kirjeldab emotsiooni, mida märkas siis, kui ehitustööd Käopesa peremajade ümber ühel ilusal päeval seiskusid ja teadmata ajaks edasi lükkusid.

Üks poiss lõi käega vastu lauda ja ütles: «Ragnar, lähme ja ehitame ise edasi!»

Habemelugu

Kõik need meestetööd, mida igas majapidamises on vaja teha, on meeskasvataja olemasolu korral lihtsam ette võtta kui muidu. Kas on vaja kappe nihutada või midagi tõsta. Muidugi, Käopesa autojuht tuleb samuti appi või ükskõik kes. Aga kui majas on meeskasvataja, siis võtab ta näiteks ka pirni vahetama minnes mõne poisi ligi ja kõike tehakse selgituste saatel koos.

«Ma olin suvel lastega seitse päeva laagris ja olin unustanud žiletimasina maha,» meenutab Ragnar Kekkonen üht seika. «Üks kolmeaastane tüdruk tuli keset laagrit mu käest küsima, et mis asi sul si-ii-iin kasvab. Ta ei olnud niisugust asja kui habe oma senises elus veel näinud.»

Samas – meeskasvataja laste keskel, see on ohtlik kuvand. «Miks ta seal ikkagi on?» jätkub alati kahtlevaid pilke ja sosinaid. Kasvataja palk ei ole võrreldav ehitaja palgaga. Aga mees peab ikka niisuguse palga koju tooma, millest terve pere söönuks saab. Normaalne mees ei lähe kasvatajaks, sosistavad kahtlustajad.

Olla meeskasvataja on Ragnar Kekkoneni meelest tänapäeval lausa julguse küsimus. «Ühiskond meeskasvatajaid ei toeta – mitte ühegi kandi pealt,» ütleb ta.

Ja lisab lõpuks, et kuigi ta ei oska relva ei kokku panna ega lahti võtta, teab ta, et kasvataja ülesanne ei ole ainult valvata, et laps oleks puhas ja küüned lõigatud ning kõik homseks õpitud, vaid midagi palju enamat.

Asendusteenistus

• Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keeldunud kutsealune on kohustatud läbi tegema asendusteenistuse.

• Viimastel aastatel on taotlusi esitatud:

2009 – 20

2010 – 29

2011 – 22

2012 – 42 (16.11 seisuga)

• Asendusteenistuse paigaks saab olla niisugune siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluv asutus, mis tegeleb kas päästetöödega või on riigi või kohaliku omavalitsuse korraldatud sotsiaalteenuseid osutav asutus või õppeasutus, kus õpivad erivajadusega õpilased.

Allikas: kaitseressursside amet