Marii Kangur: hing kinni ja uksest välja!

Marii Kangur Foto: Sille Annuk

Juhtusin ühel päeval väljuma puhastusvahendite järele lõhnavast steriilsest Gildi polikliinikust. Üllatuslikult ei tervitanud mind, kui õue astusin, linnapildis tavapärane mööduvast autost irduv heitgaas, vaid hoopis tubakasuitsupilv, mis pärit hetk varem tohtri juurest tulnud proua sigaretist.

Olgu. Võibolla arst teatas talle midagi sellist, et närvide rahustuseks oli vaja kohe suitsetada. Sama võis olla juhtunud ka paariga, kes seisis kaks sammu eemal. Aga siiski, kas ukse eest eemale kõndimine on nii võimatu? Või vaataks asja niipidi: mõni inimene sööb närvide rahustuseks kartulikrõpse. Ei ole ju nauditav, kui neid süües ilane puru teisele näkku lendab.

Teine näide meenub ülikooli spordihoone ukse eest. Mängigu siis Rock või Bigbank, suitsupilve läbimata hoonest väljumiseks on vaja mõnd teleseriaalist «A-rühm» tuntud B. A. Baracuse ehitatud soomussõidukit.

Ärge saage valesti aru. Mul ei ole midagi suitsetamise vastu. Ilmselt aitab see rahuneda ning pealegi on sel tegevusel arvestatav sotsiaalne tahk. Räägitakse, et suitsunurgas liigub kõige põnevam informatsioon ja et tule küsimine on parem small talk kui ilma üle vingumine.

Igal asjal on siiski oma koht ja ma arvan, et polikliiniku või spordisaali ukseesine suitsetamiseks ei sobi – kasvõi seepärast, et ilmselt ei võimaldata kõigile külastajatele, kes suitsupilve ei naudi, tagavaraväljapääsu võtit.