Esimene vasikas ei läinud aia taha

Esimene kloonvasikas sündis Tartus 8. septembril. Oli täiesti terve ja hea isuga, kuid haigestus nabaväädipõletikku ja suri kahjuks oma teisel elunädalal. Kui kloonvasikal oleks olnud õnn suureks kasvada, siis oleks ta lüpsma tulles hakanud andma ravimipiima. Tartu teadlaste kloonlehmaprojekt püüab jõuda selleni, et tulevikus oleks ravimitööstuses võimalik odavamaid ravimeid toota. Foto: EMÜ

Eesti Maaülikooli suurloomakliinikus sündis 8. septembril punast karva valge lauguga kloonvasikas, kes oli rõõmus ja terve ning hea isuga, kuid ometi haigestus ning teisel elunädalal paraku suri.

Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi professor Ülle Jaakma ütles, et sellest hoolimata on kloonjärglase sünd Eestimaa pinnal siiski teadussaavutus, mida ei maksa alahinnata.

«See on tõestus sellest, et tehnoloogia, mille oleme väikeste juppide kaupa laboris mitme aasta jooksul kokku pannud, toimib. Esimene vasikas on küll läinud, kuid meie oskused jäävad alles. Me oleme võimelised elusa kloonjärglase saama,» sõnas ta.

Kloonvasikas sündis ilma suurte komplikatsioonideta, oli igas mõttes hästi arenenud ja kasvas kiiresti.

«Me ootasime üllatusi küll, aga me ei teadnud täpselt, mida oodata,» märkis Jaakma ja selgitas, et kloonvasikate nabaväädipõletik tuleb väga salakavalalt.

Kui siis põletik hea hoolitsuse kiuste ikkagi ilmnes, teati, et tema immuunsüsteem võib tavavasika omast olla nõrgem ning see, mis on tavavasikale väike nakkus, võib kloonvasika tappa. Tugevast antibiootikumikuurist ning isegi operatsioonist ei piisanud.

«Olime väga kurvad,» nentis vasika kloonimise meeskonna teine juht, Tartu Ülikooli füsioloogilise genoomika professor Sulev Kõks.

Praeguseks on kloonist tehtud hulk preparaate, mis lähevad patoloogiakogusse. Kõik tema organid on analüüsitud, pildistatud ja kirjeldatud, kõikidest kudedest on võetud koeproovid.

Osa kudedest on külmutatud, et neist tulevikus geenianalüüse võtta, ning osa geenianalüüse on ka juba tehtud. Teadlastel tuli tõestada, et sündinud vasikas oli tõepoolest kloonvasikas ning tema DNA tõepoolest identne selle raku DNAga, millest loom loodi.

Ravimipiimaga lehm

Tartu teadlaste püüd kloonida vasikat ei ole aga mitte niisama ajaviide või lõbuasi. Eesmärk on maha saada vasikaga, kes hakkaks tulevikus lüpsma piima, milles oleks niisugune valk, millest omakorda saab toota ravimit. Kas erüt­ro­poetiini, insuliini, kasvuhormooni või folliikuleid stimuleerivat hormooni.

Lehmapiim on valgurikas. Ja kui nüüd lehma geene niimoodi modifitseerida, et väljalüpstav valk oleks ka ravimitööstuses kasutatav, muutuks ravim, mida seni toodetakse peamiselt rakukultuuris, mitu korda odavamaks.

Niisiis tuleb sellesse rakutuuma, mis on tulevase kloonlooma alus, viia ka üks targa käsuliiniga geenikonstrukt, ja see ütleb hiljem lehma piimanäärmeis, mida teha.

Niisuguste geenikonst­ruk­tide loomisega tegelevad TÜ teadlased eesotsas füsioloogilise genoomika professori Sulev Kõksi ja tehnoloogiainstituudi tuumiklabori teadlase Mario Plaa­siga.