Nahakunstnik sattus uuele rajale

Tiina Androni põhitöö on Antoniuse gildis, kus ta on juba aastaid nahast välja võlunud aksessuaare, raamatukaasi, ehteid ja palju muud. Foto: Kristjan Teedema

Oktoobris vaatas nahakunstnik Tiina Andron huviga pilte Soome esileedi reisist Norra, sest Jenni Haukio käte vahel oli näha kalamustriga kott, mis tehtud siinsamas Tartus Androni enda firmas.

Viona Blu nime kandvate kottide meisterdamine ei olnud Androni enda mõte. Umbes aasta tagasi pöördus tema poole noor soome disainer Sirpa Kalliola, otsides nahakunstnikku, kes suudaks tema kalanahast kottide idee ellu viia.

Andron kaalus pisut ja jäi siis nõusse. Kevadel sündis Viona Blu nime kandev tootemark, mis pakub eksklusiivseid kalanahast kotte pea kõigis vikerkaarevärvides, lisaks mõningaid ehteid, ikka kalanahast.

Nahakunstnikuna oli Androni ülesanne teha disaineri ettekujutus tooteks. Kalanahk on mõneti keerukas materjal, sest tükid on üsna väikesed ja igaüks pisut eri kujuga. Naturaalset värvi nahkade puhul peab veel arvestama ja sobitama naha enda mustrit, et kott näeks ilus välja.

Samuti on see kallis materjal, nii et kümneid nahku lihtsalt katsetamisele kulutada ei saanud.

Tagasi kooli

Androni sõnul oli mõte soomlannaga koostööd alustada alguses pisut hirmutav. «Minule ei ole see ainult rahaline projekt, vaid kindlasti midagi enamat. Paar aastat tagasi ei osanud ma sõnagi inglise keelt, nüüd käib meie suhtlus ainult inglise keeles. See on mind kõvasti arendanud,» oli kunstnik rahul.

Uus areng sai alguse otsusest minna tagasi kooli. Nahakunstniku hariduse sai Andron 1990ndate alguses Tartu kunstikoolist ning on pikka aega töötanud Antoniuse gildi nahakojas, olles üks selle asutajaid.

Ajad on aga muutunud ning ta tahtis ennast kurssi viia uute tehnikate ja suundadega. Pealegi on kõrgema kunstikooli nahadisaini eriala erinev varem õpitud nahkehistööst.

Esimene aasta oli meeletu, sest Andron otsustas teha korraga läbi kaks kursust ning lisaks õppis ülikoolis ühe semestri inglise keelt. Tagasi vaadates ei saa ta ka ise päris hästi aru, kuidas ta selle koormusega toime tuli, pealegi veel väga heade õpitulemustega.

Aga mööda see aasta sai ning läksid ka kaks järgmist. 2011. aastal sai Andron diplomi kätte ja sellele lisaks küllaga pealehakkamist ja tahtmist.

«Praegu saan teha seda, millest ma poleks julgenudki unistada, sest mul puudusid elementaarsed oskused. Sain julgust juurde,» kinnitas Andron.

Sellel suvel asutas ta uue firma, mille tegevuseks peakski saama tiražeerimine, nahast käsitööesemete tootmine. Ta rääkis, et see ei ole olnud mingi unistuse täitumine, tiražeerimisega alustamise tingis vajadus.

«Tööstused on orienteeritud suurtele kogustele, pead võtma ühte mudelit ja ühte värvi väga palju,» ütles Andron. «Kui sa oled alustav ettevõtja ja tuled turule, siis sul ei ole nii palju raha.» Ning kui tekib vajadus tootesse muudatus teha, läheb seegi väga kalliks.

Nii otsivad disainerid ja kunstnikud, ka Andron ise, tikutulega inimesi, kes ühelt poolt oskaksid ja tahaksid sellist tööd teha ning teisalt oleksid usaldusväärsed.

Androni sõnul on tal endal praegu kokku pandud umbes viieliikmeline rühm käsitöölisi, kelle peale ta võib kindel olla. Need töötajad käivad vahel küll ka nahakojas, kuid töötavad muidu kodus.

Nahakunstniku sõnul on käsitööliste ja kunstnike koostöö hädavajalik – ühtedel on ideed, teistel oskused. Paraku ei kohtu nad sageli ning Andron ütles, et oleks vaja kedagi, kes viiks kokku näiteks kutsekooli ja kunstikooli õpilasi.

Oma tootemark tuleb

Praegu on Andronil ukse taga ootamas veel üks välismaine koostöö, seekord norra disaineriga, kuid sellest on tema sõnul veel vara rääkida. Seal on aga plaanis teha rohkem mudeleid kui praegu Viona Blu tarvis.

Kuhugi ei ole kadunud ka mõte luua oma tootemark. Andron on aga päris kindel, et kui ta asub kõige muu kõrval oma kaubamärki välja töötama, ei hakka ta tootma ühte-kahte mudelit, vaid ikka võimalikult erisuguseid asju. Muidu hakkaks kunstnikul lihtsalt igav.

Ökoloogiline, ilus, ei haise kala järele

Kalanahk on üks neist asjadest, mille kasutamine tuleb tänapäeva inimestele üllatusena, kuid mis tegelikult on väga hästi ära unustatud vana.

See on koguni nii hästi ära unustatud, et Euroopas on vaid kolm firmat, mis kalanahka toodavad, üks neist siinsamas Eestis.

2006. aastast tegutseva Skinnova juht Marina Kaas rääkis, et Pärnus pargitud nahad on ostetud kalatööstustest ning varem oleksid need lihtsalt prügimäele läinud. Nüüd saab neid parkida materjaliks, mis on sama ilus kui mõnel pool kõrgelt hinnatud krokodilli- või maonahk.

Kalanaha pluss on aga just loodushoidlikkus, sest esiteks ei tapeta kala lihtsalt tema naha kättesaamiseks ja teiseks kasutatakse vähemalt Eestis kalanaha parkimiseks looduslikke vahendeid.

See teeb naha muidugi kalliks ja Kaas ütles, et Euroopas suudab Skinnova kenasti konkurentsis püsida, kuid Aasiast tulevad nahad niivõrd madala hinnaga, et see saab näidata vaid parkimiseks kasutatavate ainete odavust.

Meil pargitakse lõhe-, forelli- ja kohanahka, kuid katsetatakse ka näiteks haugiga. Mujal maailmas on kasutusel hoopis teised liigid ja seetõttu on nahadki teistsugused. Kaasi sõnul on kalanahk küll üsna õhuke, see-eest väga tugev ja seda saab töödelda nii ehete kui jalanõude tarvis.

Kaas rääkis, et peamiselt tunnevad kalanaha vastu huvi noored disainerid, kes otsivad võimalikult loodushoidlikke materjale. Nad kasutavad seda nii rõivadetailideks kui kottideks, võtmehoidjateks, dokumendimappideks ja paljuks muuks.