Viimasel ajal on päris palju kuulda avalikest konkurssidest riigi- või linnaasutuste, seega avalike asutuste juhi koha täitmiseks. Olgu selleks siis Tartu kunstimuuseumi, Tamme gümnaasiumi, Eesti Rahva Muuseumi, kutsehariduskeskuse või Vanemuise juhi koha täitmiseks käivad konkursid. Alati aga käib nende konkurssidega kaasas justkui kohustuslikuks muutunud lause: konkursil osalevate kandidaatide nimesid ei avalikustata, avalikustatakse vaid võitja.
Juhtkiri: kandidaadid kardinate taga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu Postimehe arvates oleks õigem, kui avalikkus saaks kohe teada kandidaatide nimed. Miks?
Vaid äravalitud juhi nimetamisega jätavad kultuuriministeerium ja Tartu linn – kui nimetada ülevalpool osutatud konkursside korraldajaid – avalikkuse ilma võimalusest kandidaatide üle arutleda.
Nimetatud asutused on aga avalikud asutused, nende areng mõjutab paljusid ja läheb korda paljudele. Nii aga lõikavad ministeerium ja linn läbi võimaliku diskussiooni olulise asutuse arengu üle.
Näiteks nüüd, kui hoolimata kultuuriministeeriumi tahtest on Eesti Rahva Muuseumi direktori kandidaadid siiski avalikud – ja nad ise ei olnud sugugi selle vastu –, on juba kohalik ajaleht, aga ka Eesti Televisioon saanud pärida nende mõtteid ERMi tulevase sisu ja töö kohta. ERMi tulevikule mõeldes on see ju ainult hea ja kasulik. Niisugust asja ei saa eriti tekkida, kui ministeerium teatab ühel heal päeval meile vaid ühe nime: me valisime direktoriks tema ...
Kandidaatide avalikustamisega võetakse maha ka kahtlusi, justkui olnuks mõni konkurss vaid varjuks oma mehe ametisse panemisel. Nii saaks avalikkus kaaluda nimesid, kes ühel või teisel konkursil osalevad, nii oleks ka võitnud kandidaadil soliidsem ja ausam juhina tööd alustada.
Igasugune salatsemine on alus kuulujuttude ja vandenõuteooriate tekkimisele, avalikustamine vastupidi aitab neid halbu asju vähendada. Kui näiteks kutsehariduskeskuse juhi kohale mõtleb äkki kandideerida mõni poliitikust haridustegelane või kui neid on isegi mitu, võiksid nad julgeda ka kardinate tagant välja tulla.
Kandidaatide avalikustamine vähendaks ehk ka nende inimeste osalemist, kes saadavad oma avaldusi järjest mitmele konkursile. Vähendaks samuti juhukandidaatide osa, kes lihtsalt proovivad, olles sellele kohale vajalike ametioskusteta ja tõsise soovita. Nii muutuksid konkursid professionaalsemaks, millest võidavad ju needsamad avalikud asutused.
Avalikustamise keelajate vastuväide on tavaliselt see, et seadus ja praktika ei luba inimese nime öelda ilma tema nõusolekuta. Miks ei võiks siis avalike konkursside – missugune vasturääkivus, konkurssi ennast kutsutakse avalikuks, aga kandidaadid on salajased! – korraldajad kandidaatidelt seda küsida. Miks ei võiks see olla sees juba konkursi nõuetes.
Kui osa kandidaate on oma nime avalikustamisega nõus (on ju, kasvõi ERMi konkursi näitel), siis on salatsejad kohe halvemas olukorras. Nii peavad nad tõsiselt kaaluma, kas olla kandideerimises ikkagi avalikud, või loobuma. Nii aga muutukski avalike konkursside korraldus samm-sammult, kuni neil osalemine on alati avalik.
Meie elus nii olulist rolli mängivad avalikud asutused – Vanemuine, ERM, kutsehariduskeskus, Tartu kunstimuuseum, Tamme gümnaasium jt – ainult võidaksid sellest. Kas see polegi siis meie ühine soov!