Aasta külaks pürgijatel lehma pole, aga pealehakkamist jätkub kõvasti

Rõngu valla Tilga küla ning ka kaugema kandi rahvas käib nüüd koos Koopaaru talu õues seltsimajas, mis valmis eurotoetuse ja MTÜ Monarata rahaga. Foto: Kristjan Teedema

Paksu rahakotiga turiste tõmbavaid vaatamisväärsusi Tartumaa aasta külaks pürgivas Mellistes, Kaagveres, Kurepalus ja Tilga külas pole. Mis trumbid need maakohad siis lauale löövad, et uhke tiitel oma tarre tuua?

Kristina ja Tarmo Ruder kolisid kahe väikse lapsega Rõngu lähistele Tilga külla Koopaaru tallu 2005. aasta jaanuaris Tartust. Eelmine omanik oli vana maja veidi kõpitsenud, kuid vesi tuli ikka ühe pangega sisse ja solk teise pangega välja tassida. Ilmad olid lumised ja külmad – polnud just kõige soojem algus.

Ühel õhtul koju tulles leidsid Ruderid aga trepilt karbi munadega.

«Naabertalu peremees oli toonud, mitte millegi eest,» meenutab Tarmo Ruder. «Olime meeldivalt üllatunud, elu on maal hoopis midagi muud, kui linnas räägitakse,» lisab tema abikaasa Kristina Ruder. «Meil pole moodne küla, kus makaronide asemel on pasta ja aiavilja asemel ürdid. Kortermaju siin pole, inimesed kasvatavad kartulit ja vilja, ka meil on tänavu esimest korda oma jahu ja manna.»

Rääkimata talveks tallele pandud maasikatest, mida ülikoolilinnas maa-ameti haldusosakonna peaspetsialist Tarmo Ruder ja Tartu kutsehariduskeskuse personalijuht Kristina Ruder kahe tütre ja juba Tilga külas sündinud poja kõrvalt suurel põllul kasvatavad.

Labida ja mootorsaega

Kui linnas kasvanud Madis Masing kolm aastat tagasi Kaagveres oma küla leidis, siis teda seal munakarbiga ei tervitatud. Aga uustulnuka tere võeti päevinäinud kortermajade vahel lahkelt vastu ja jäädi ka pikemalt juttu ajama. Nüüd on Madis Masing tuttav ka kaugemate külaelanikega, kelle talud on keskusest eemal.

Aga Kaagvere külaseltsile Kawershof elu sisse puhunud Madis Masingut üllatab tänini külarahva avatus ja abivalmidus. «Kui siin mingi mõtte välja käid, siis tuleb kogu küla appi,» räägib ta. «Selle paiga rikkus ongi inimesed, Emajõgi ja mets.» Tänavu remontis Kaag­vere rahvas omal jõul räämas korteri – kes tõi natuke tapeeti, kes värvi, kes diivani. Nüüd on seal külaseltsi tuba, väike raamatukogu ning paari arvutiga kaugtöötoake neile, kes ei pea iga tööasja pärast linna sõitma.

Kevadel ostis külaselts tööriistu, mida võivad heaperemehelikult kõik soovijad kasutada kas oma põllulapil või külas midagi ühiselt korda tehes. «Oleme paari labida ja mootorsaega lühikese ajaga väga palju ära teinud,» märgib noor pensionär Liia Kullaste, kes lööb küla ühistegemistes hea meelega kaasa.

Selgub, et paar aastat tagasi agaralt tegutsema hakanud Kaagvere külaselts on teinud kooskäimiseks korda vana lasketiiru, saanud lahti hirmsast katlamajast ja löönud platsi puhtaks jõe ääres. Järgmisena plaanib selts istutada uue vahtraallee ning käsile võtta vana sauna, kuhu kavandatakse saun, pagaritöökoda, puutöökoda ja peosaalgi.

Vana saun on trööstitus olukorras, kuid pealehakkamist Kaagveres, kus pole arsti, apteeki, sidet ega poodigi, jätkub. «Meil on lühikese ajaga nii palju uusi mõtteid liikuma hakanud, kõik otsivad võimalusi, kuidas elu paremaks teha. Sellest on aasta küla tiitli saamiseks küll vist veel vähe, aga me tegutseme ja areneme,» ütleb Liia Kullaste. «Iga korraga on üha rohkem uusi appitulijaid, noored ei vaata meie tegutsemist enam kõrvalt, vaid tulevad löövad kampa.»

Võsast tuli välja kalmistu

Tilga külaelu hakkas elavnema siis, kui Ruderite naabrimees Madis Must uusasukatega tutvuma tuli. Üleaedsetel jutt klappis ja õige pea mindi sõnadelt tegudele. Hakatuseks korraldas Ruderite rajatud MTÜ Monarata noorema rahvaga Rõngus paar rokk-kontserti, Vennaskondki sõitis kohale.

Viis aastat tagasi võttis külarahvas käsile Sikamäe õigeusukalmistu, mis oli unustatud paigana suurde võssa kasvanud. Mitu aastat rassisid talgulised seal saagide ja kirvestega, mehed taastasid surnuaial teed ning ehitasid sinna äraviimis­kindlad pingidki. Nüüd on võpsikust saanud maaliline paik, kus peetakse igal suvel jälle kalmistupüha.

Neli aastat tagasi hakati Tilga külas pidama suurt lastekaitsepäeva. Esimesel aastal käis Koopaaru talu suurel õuel lastepeol sada last, viimasel peol oli neid kogu vallast ja kaugemaltki kokku tulnud ligi kolmsada.

Mõni aasta hakkas Tilga külla käima koolibuss ja seati üles ka teeviidad, millest neli varastati küll õige pea ära. «Meil on palju vanu ja kiirabi eksis nende juurde sõites tihti ära,» räägib Tarmo Ruder. «Paar kuud pärast viitade ülesseadmist helistati meile ja öeldi aitäh, sest esimest korda oli kiirabi kohe õigesti kohale jõudnud.»

Sel aastal sai valmis Koopaaru õue ühte serva ehitatud külaseltsi maja. Selle ehitamiseks tuli osa rahast eurotoetusena, muist käis MTÜ Monarata eest välja perekond Ruder. Muide, Melliste, Kaagvere ja Kurepalu külaseltsi tegevust toetavad kohalikud vallad, kuid Monarata on pidanud toime tulema omal jõul. Nüüd on jää hakanud pisut sulama, Rõngu vald toetab Monaratat Sikamäe kalmistu hooldustööde tegemisel.

Tilga külaseltsi majas käivad naised võimlemas, seal tegutseb käsitööring ja noored emad kohtuvad beebikoolis. Kui külarahvas tahtis hakata inglise keelt õppima, korraldati seegi ära. Nagu ka töötute psühholoogiline nõustamine.

Kõik on sellesse avarasse majja alati oodatud ka pidudele. «Meil ei pea keegi olema seltsi liige, et ühistest pidudest või üritustest osa võtta,» ütleb Tarmo Ruder. «Maainimene pole väga klubi- või seltsiinimene. Rahvas isegi veidi kardab seltsi kuulumist, sest arvatakse, et see kohustab neid millekski.»

Miks peaks Tilga küla saama aasta külaks? «Ei peagi,» kostab Ruder. «Kui oleme parim, siis oleme. Kui ei ole, siis pole.» Kristina Ruder arvab, et kõva pluss on võrratud inimesed, kes teevad koostööd ja aitavad üksteist. «Meie mehed rabavad kõvasti tööd ja naised on tasemel – ürituste ajal on meil lauad alati lookas,» lisab ta naerdes.

Linnast maale tulnud inimesi üllatab senimaani külarahva kokkuhoidev ja abivalmis vaim, ent paadunud kohalikud peavad omasoodu podisevat külaelu loomulikuks. «Ei meil ole siin muret mingit, ainult väiksed takistused teel,» naerab Melliste raamatukogu juhataja Aasa Sulg.

Teda vaadates võib seda uskuda: kuigi Mellistes pole juuksurit, on Aasa Sulel hommikul juuksurisoeng peas, üks väike takistus on jälle ületatud.

Nagu maa ja nagu linn

«Meie uhkus on inimesed, keda on siin igat masti,» jätkab Aasa Sulg. «On oma ettevõtjad, kaks luuletajat, kunstnik, omad osavad käsitöönaised ning palju täisjõus 25–30-aastasi mehi, kes on küla suurim elanikerühm. Eks nad aeg-ajalt käivad ära, töötavad välismaal, aga siis tulevad jälle tagasi.»

Ei jää võõrale saladuseks seegi, et on ka vanemaid mehi, kes hommikul lasteaia naabruses pika pilguga põllule sõitvat uhket traktorit seiravad ja odekolonnipudelile põhja peale teevad.

Märkimist väärib seegi, et suurem osa Melliste inimestest ehk kolm neljandikku külarahvast elab Tartu–Räpina maantee äärde Kingissepa kolhoosi ehitatud üheksas kortermajas. Neis majades on nüüd igas kodus oma küttesüsteem: kellel ahi-pliit, mille korsten käib seinast välja, ja kellel annab sooja elekter. Teine osa Mellistest ehk ligi 40 eramaja jääb teisele poole maanteed.

Peale selle, et külal on kaks poolt, on Mellistes kaks koostööd tegevat külaseltsi, kaks noorteseltsi, oma rallitiim, oma bänd Dialekt ja veel kuus seltsi. Peod ja suuremad üritused peetakse spordihoones ja Käbitare kohviku juures külaplatsil, kus on ka laululava. Kevaditi tehakse talgud, et koduümbrus oleks ilus ja puhas.

Mellistest kaugemal on tuntud Melliste triatlon ja suvel peetav «Sulle-mulle» vanavaralaat. Viimati käis vanavaralaadal ligi tuhat kauplejat ja tuli ette ka mõni takistus sel teel – laadalisi oli nii palju, et parkla jäi kitsaks. «Kõrval asuvat põldu ei saanud ka kasutada – raps oli veel võtmata,» selgitab Melliste külavanem Avo Lüpsik.

Parkimisprobleemid pole võõrad ka vaid eramajades elavatele Kurepalu inimestele, kes võõrustavad suvel suurel Haaslava meestelaulupäeval käijaid ja Kurepalu rannas aega veetvaid linlasi.

«Tartu lähedus on mingis mõttes ka külaelu probleem,» märgib Kurepalu külaseltsi eestvedaja Kairi Kell. «Elanikke on meil ju omajagu, suurematele üritustele ja pidudele tuleb rahvas hea meelega. Aga seltsi töödest-tegemistest võtab aktiivselt osa vaid paarkümmend inimest, sest suur osa inimesi käib linnas tööl ja siin magamas.»

Postiljon jagab teavet

«Ega meie külas inimesed üksteist väga hästi tunne,» lisab Kurepalus üle 40 aasta elanud Anne Laur, kes veab Haaslava vallas posti laiali ning teab sellepärast kõiki elanikke ja koeri nagu oma taskut.

Igal nädalal käib Priiuse seltsimajja tehtud külaseltsi ruumis koos titeklubi, eakamate naiste teetuba ja paari nädala tagant saab seal kokku 8–10-liikmeline meesteklubi, mille liikmed lubavad õrnema poole esindajatest enda hulka vaid perenaise.

Külaselts on korraldanud koolitusi ja õpitubasid, kus huvilised on käe valgeks saanud näiteks seepi, sušit ja ehteid tehes. Peetakse jõululaata, suurt suvepäeva ehk külapäeva, saadakse kokku rannas või vabaajapargis. Kui külaseltsil on tulemas suurem üritus, annab majast majja käiv postiljon Anne Laur sellest kõigile teada. Kevaditi kutsub ta inimesi näiteks talgutele ja alati on tulijaid.

«Meil kõik väga hoolitsevad oma kodu eest, ma pole siin koledat majapidamist näinudki,» ütleb Kairi Kell ja lisab, et järgmisena tahab külaselts korda teha oma bussijaama, kus buss peatub küll vaid kolm korda päevas.

«Inimesed on meil mõistlikud, kurjad koerad on alati korralikult kinni,» lisab Anne Laur. «Rahvas peab oma kodust ja selle ümbrusest lugu. Kurepallu kolitakse ikka pigem sisse kui välja.»

Sissekolijaid on ka Kaagvere, Melliste ja Tilga külas ning nelja kandidaadi hulgast Tartumaa aasta küla valiva komisjoni töö polegi nii lihtne, kui paistab.

Et maal ei lõpe töö kunagi otsa, on kõigil neil küladel ka arenguruumi. Üks väga oodatud areng on see, kui Kurepalu, Kaagvere, Melliste ja Tilga küla saaks jälle kas või ühe päris oma lehma. Siis oleks külal jälle kohe see päris õige tegu, nägu ja lõhn.