Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/04/07/159936t1ha00e.jpg)
Vanad majad võivad olla vastupidavad nagu ürgemad – nad suudavad järjest välja kanda uusi järglasi. Vallikraavi 10 kunagised erakliiniku ja hilisemad hotelliruumid on praegustele tartlastele teada kui onkoloogiahaigla, mis seal tegutsenud üle neljakümne aasta ja nüüdseks kolinud uude haiglakompleksi Maarjamõisas.
Pärast Tartu ülikooli taasavamist 1802. aastal kujunes Tartust Peterburi kõrvale Vene impeeriumi tähtis teaduskeskus. Ülikooli tulek mõjutas ka Toomemäe-taguse ala väljakujunemist. Krunte hoonete ehitamiseks eraldas ülikool talle siin kuuluvast maa-alast eeskätt oma õppejõududele – Toomemäe ümbrus kujunes õppejõudude elurajooniks. Paraku harvendasid üle poole sajandi hiljem Teise maailmasõja põlengud.
19. sajandi teisel poolel järgnes nn Parroti-Morgensterni-Krause ajastule teine toimekam Toome-ala kujundamise-korraldamise ajajärk. See haaras ka Vallikraavi.
Kui Tartusse jõudis raudtee (1876) ja valmis jaamahoone, sai just Vallikraavi tänavast peatee südalinnast raudteejaamani. Tänava korrastamisse panustasid ka siinsed professorid-krundivaldajad (vennad Oettin-genid, M. Engelhardt).
Ühe Vallikraavi ja Tiigi tänava vahelise suure ala omanik, füüsik Arthur von Oettingen eraldas 1873. aastal Suure Liivamäe tänava (praegu Senffi trepistik) äärest väiksema krundi, mille valdajaks sai ülikooli dotsent, kirurg Gustav Reyher. See ongi tulevase Vallikraavi 10 ala.
Dots Gustav Reyher lasi oma krundile ehitada puupitsist kaunistustega kahekorruselise elamu, mis asus Vallikraavi tänavast eemal õuesügavuses. Väiksem puust kõrvalhoone aga ulatus otsaga vastu tänavat.
Faure erakliinik
20 aastat hiljem (1892) on sama krundi ja hoonete omanikuks olnud hoopis Reyheri kolleeg doktor Johann Faure, kes avas majas kirurgia erakliiniku. Tänu siin tegutsenud võimekale kirurgile, dotsent Werner Zoege von Manteuffelile (ta opereeris ka ülikooli kirurgiakliinikus) sai Faure erakliinik kiiresti populaarseks.
Juba 1899. aastal laiendas Faure oma kliinikut, tegi kahekorruselisele puumajale juurdeehitise.
Manteuffelist aga sai 1905. aastal ülikooli kirurgiakliiniku juhataja Toomel. Tema elutöö üldistuseks: Zoege von Mann-teuffel sai tuntuks kui üks südame- ja veresoontekirurgia rajajaid. Tema kõige olulisemaks teeneks peetakse kummikinnaste kasutuselevõttu kirurgiapraktikas – see komme levis üle kogu maailma.
Faure nimetas oma asutuse 1908. aastal juba kirurgia ja günekoloogia erakliinikuks.
Vallikraavi 10 kui Faure erakliiniku ajalukku jääb seegi fakt, et 90 aastat tagasi (2. veebruaril 1919) suri siin Vabadussõja kangelane Julius Kuperjanov, keda läbistas vaenlase kuul Paju lahingus ja kes pääses Tartusse arstide juurde alles 16 tundi pärast haavata saamist.
Tema abikaasa ja võitluskaaslane Alice Kuperjanov on kirja pannud: «Jõudnud haiglasse, kohtasin doktor Reuerit, kes koridoris mulle seletas, et K. on elulootusi waid wiis prots., lisades juurde: kuid imed wõiwad igal ajal juhtuda. ... 2. weebruaril kell 5.30 lakkas noor, tuliselt Waba Eestit ja kodu armastanud süda töötamast.»
Noobel Grand Hotel
Kohe Eesti Wabariigi alguspäevil (1922) omandas Faure erakliiniku hoone Heinrich Nieländer. Tema sobitas Vallikraavi 10 haiglaruumidesse võõrastemaja, mille nimeks sai Grand Hotel.
Vabadussõja kõrge ohvitseri, Tartu linnapeaks määratud (1934) Aleksander Tõnissoni poeg Leo Tõnisson meenutas ühes jutuajamises, et Tartusse jõudnult oli perekonna esimene peatus Vallikraavi tänava hotellis, sest neile määratud korter Magasini tänavas polnud veel valmis neid vastu võtma. Isa aga soovinud kiiremini Tartu ja selle lähiümbrusega tutvust teha.
Terve nädala jagu päevi oli nende kasutuses kaks hotellituba, üks isale ja emale, teine temale ja vennale.
Nieländeri asutus olnud viisakas ja noobel, söögisaal (esimesel korrusel paremat kätt) ilusa sisekujundusega, teenindavad kelnerid kandnud frakki. Tartu väärikad külalised peatunud ikka Grand Hotel'is. Ka Nieländeri perekonna korter oli samas hotellis.
Veel 1948. aastal kandis Vallikraavi tänava võõrastemaja nimesilti Grand Hotel. Õige varsti nimi muutus, sisu aga jäi. Näiteks 1965. aastalgi leiab Tartut tutvustavast brošüürist võõrastemajade kohta käivast teatest: «Toome» – Vallikraavi tn. 10. Toad 1 ja 2 voodiga. Tubade hind koos pesu ja teenindamisega 1,5 ja 2,4 rbl ööpäev.»
Lootuste maja
1966. aastal sai Vallikraavi 10 kunagised erakliiniku ja hilisemad hotelliruumid endale Tartu Linna Onkoloogia Dispanser. Sellele siia nii hädavajaliku juurdeehitise, kaasaegse radioloogiaosakonna jaoks vajaliku pinna väljaehitamise eest hakkas energiliselt võitlema dispanseri peaarst Hilja Sibul.
Doktor Sibul protesteeris senise olukorra vastu, kus radioloogiaosakond asus kolmes eraldi kohas dispanserist eemal. Osa patsiente jäi kiiritusravist ilma, sest neid polnud võimalik kanderaamiga läbi kitsaste uste transportida. Selline olukord ei vastanud ka ülikooli arstiteaduskonna õppebaasi nõuetele.
1967. aasta 13. juuli ajalehes Edasi on onkoloogia päevaprobleemide arutelu (vestlusringis olid Tallinna ja Tartu asjatundjad) kokku võtva artikli pealkiri – «Paljusid oleks võinud päästa...».
Onkoloogiadispanseri juurdeehitis anti käiku 1974. aastal, sinna seati sisse kiiritusravikabinetid.
Nüüd, 2009. aasta kevadtalvel, peaaegu viis aastakümmet pärast onkoloogiadispanseri Vallikraavi nõlvale asumist, on puust ning punasest ja hallist kivist kokku ehitatud onkoloogiahaigla ukselt lugeda teadet, et hematoloogia-onkoloogiakliiniku neli osakonda ning labor tegutsevad aadressil L. Puusepa 8.
Vallikraavi 10 uksele ilmunud infotöötaja Viivi Uiga (tuli tänaval süttinud prügikasti kustutama) teadis uudistajale öelda, et Vallikraavi 10-s jätkub kiiritusravi.
Onkoloogiahaigla on Toome-tagusel ennastsalgavalt tegutsenud üle neljakümne aasta, arstid-õppejõud on siin raskeid haigeid ravinud, üliõpilastele oma teadmisi ja kogemusi vahendanud. Haige on sisenenud siia majja, valvsaks tegev saatekiri näpus, kaaslaseks aga iga raske aja sõber Lootus. Sa usud arsti, oma päästeinglisse.
Igal haigel on siin majas olnud oma haiguse lugu ja oma päästeingel. Päästeinglid on nüüdseks Vallikraavi tänavast lahkunud.
Toomelt ongi vähehaaval mujale asunud kõik siinse varasema akadeemilise elu peategelased: ülikooli teaduslik raamatukogu, täheteadlased, kirurgid. Vanas anatoomikumis ehk anatoomiateatris enam üliõpilastele anatoomiat ei õpetata. Möödunud aastal jõulude eel süüdati sündide maja ees tänu- ja lahkumisküünlad.