Karin Bachmann: siht on loomulik loomaelu

Kannatavaid loomi pildistaja. Foto: Spanish Animal Defenders / Facebook

Tallinnas peetud teine taimetoidumess oli eelmisest populaarsem nii külastajate kui ka toidupakkujate hulga poolest. Üks osa inimesi ajab oma rida vaikselt edasi. Just nimelt vaikselt – telekast iga minuti takka eksponeeritavate ahjupraekaadrite ja vorsti vitsutavate laste taustal on taimlased tagasihoidlik ja oma mõtteviisi mitte pealesuruv rahvas.

Pärast seavabrikute näitamist «Pealtnägijas» kirjutas keegi taimetoitlaste ulatuslikust salaühingust, mis maailma vaikselt üle võtta tahab, ja et kõike tehakse raha pärast, kuid edasi teemat ei arendatud, sest ilmselt ei suutnud kirjutaja iseendalegi piisavalt selgeks teha, mismoodi võiksid «rohusööjad» loomade parematest elutingimustest kõneldes rikastuda või kas ülemaailmset porgandivandenõu saab siiski tõsiselt võtta.

Taimetoidumessist rääkides mainiti ka seda, kui palju tapetakse igal aastal inimese söögiks loomi. See hõlmas tõenäoliselt vaid mingit osa loomkonnast, sest kõikide liikide kohta oleks arv liiga väike olnud (60 miljonit vist).

Facebookis puhkes seepeale arutelu, mida sellise fakti teadmisega peale hakata ja kas peab ikka inimesi sedaviisi hirmutama (!) ja kas selle peale peaks nüüd lihasöömise lõpetama ...

Väga huvitavad reageeringud. Üldse hakkavad paljud end lihateema jutuks tulekul ilma igasuguse rünnakuta kaitsma ja vihaselt välja vabandama, kuigi kogu põhjendav jutt keerleb selle ümber, et polegi end millegi pärast süüdi tunda. Miks siis kurjalt kaitsesse asuda, kui keegi eriti ei süüdistagi?

Peitus iseendaga

Enamasti ei kuulata loomakaitsjate juttu kunagi lõpuni, vaid ollakse jutu mõttes ette veendunud – ja alati eksitakse. Lugulaulud kiisukesest ja kutsukesest on ammu minevik, ainult emotsioonipõhist loomakaitset kohtab vaid väga algajate seas, kes alles esimesi varjupaigas käike põevad.

Karastunud kalad räägivad eetikast, ökoloogiast, moraalist, austusest elu vastu, vastutustundest jne. Kõigest sellest, mis peaks kuuluma mördina iga inimese väärtuskasvatuse vundamenti.

Keegi tegi kuskil tähelepaneku, et praegune aeg on esimene ja ainuke, kus inimesed tunnevad end targemana kui möödunud põlved. Tehnoloogia arengut peetakse nii kõvaks argumendiks, et inimese sisemiste alusväärtuste hääbumine ei näi kellelegi korda minevat. «Mida tõhusamaks tehnoloogia muutub, seda vähem näib olevat mõistmist, kuidas seda vastutustundlikult kasutada. Materiaalset heaolu ei peeta kunagi küllaldaseks ...» (Varro Vooglaid, www.decivitate.ee).

Kui kõik oleks nii, nagu peab, siis miks peaks häirima tapetavate loomade arvu teadmine? Kui selline muster oleks paratamatu, siis miks keelduvad aastaid tapamajas töötanud mehed vasikate tapmisest, sest ei suuda nende pisaratega toime tulla?

Kui me käitume nii, nagu on meie meelest õige, siis tavaliselt oleme ju selle üle uhked. Aga miks siis sõidavad tapamaja autod linnast ringi mööda? Miks minnakse pöördesse, kui rääkida klaasist tapamajast? Kui asjad on õiged, vastavalt inimese sisetundele, siis peaks ju saama neile otsa vaadata.

Aga ei saa ja järjest rohkem on kuulda hääli, mis masstootmisega enam nõus ei ole. Sest just masstootmine on see, mis loomakaitsjatele enim muret teeb ja millele vastupropagandat tehakse, mitte väiketalunikud või vabapidamisel loomad-linnud.

Kes kannatab, kes mitte?

Ka loomakaitsjaid on erinevaid ja mõistagi oleks tore, kui saabuks maailmakord, kus keegi enam kunagi kedagi ei sööks, kuid see tundub siiski utoopiana. Eesmärk on ennekõike masstootmist vähendada, et oleks tagatud loomade heaolu – mitte sõnakõlksuna, seadusest ketipikkust näpuga taga ajades, vaid päriselt loomulik loomaelu.

Kasutan masstootmist üldistava mõistena – masside väidetavate vajaduste rahuldamise mehhanism tingib nii kariloomade koletisliku piinamise enneolematutes tingimustes, tsirkused, karude pidamise puurides sapi nõristamiseks, hanede sundsöötmise loomulikust mitu korda suurema maksa saamiseks, karusnahafarmid, härjavõitlused, värdjalikud aretused jne.

Inimesest kui tarbijast on tehtud manipuleeritav mass, mis ammuli sui kõik vastu võtab ja teleka ees peeneks mälub.

«Niisugust tööstuslikku, teaduslikku ja tehnilist vägivalda ei saa enam kuigi kaua taluda, ei faktiliselt ega juriidiliselt. Ajapikku omandab see järjest halvema kuulsuse. Inimeste ja loomade suhted lihtsalt peavad muutuma, peavad sõna mõlemas tähenduses» (J. Derrida, Derrida/Roudinesco «Vägivald loomade vastu», Vikerkaar 7-8/2012).

Teisest liigist olendi temavääriline austamine ja isegi enda kasuks rakendamisel väärikas kohtlemine ei tähenda inimväärikuse madaldamist, vaid vastupidi – tõeliselt suured on nõrgemate vastu aupaklikud.

Ühe poole valimine ja samas teise välistamine on mugav müüt; pigem kinnitavad uuringud, et kes on julmad loomadega, tõstavad hoopis kergemini käe ka inimese vastu. Seega käib südamlikkus või südametus mööda igasuguseid olendeid, see ei olene liigist.

Soov loomade kannatusi vähendada tuleb paljus ka sellest, kuidas inimene ise endale selle tööstuse taustal paistab. Ühel hetkel ei õnnestu enam müütide taha pugeda ja endale kinnitada, et kõik on hästi. Et loomad kannatavad, seda ei ole vaja enam tõestama hakata – Descartes’i «loom on masin»-aeg on pöördumatult läbi.

«Loom kannatab, ta näitab oma kannatust välja. Mitte kuidagi ei saa arvata, et loom ei kannataks, kui temaga laboratooriumis katseid tehakse või teda tsirkuses dresseeritakse. Nähes tohutut vasikate hulka, kes hormoonidega suureks kasvatatakse, veoautosse topitakse ja laudast otse tapamajja saadetakse, ei saa ju ometi arvata, et nad ei kannataks?» (J. Derrida, Derrida/Roudinesco «Vägivald loomade vastu», Vikerkaar 7-8/2012).

Puhta südamega

Möödunud kevadel sattusin vaatama tänapäevast kõigi nõuete kohast lehmalauta, kus moodsad lüpsimasinad, vabapidamine, seljasügajad. Omanikud kiitsid uhkusega piimaliitreid ja lihakilosid. Lehmad aga kartsid inimese kätt. Narkomaanidena lüpsimasinast ja söödaanumast sõltuvaks tehtud tühja pilguga robotid ajasid hirmu nahka.

Moodsa lauda kõrval oli vana osa, kus lehmad veel lõas ja põhu peal elasid ning suvel karjamaal käisid. Selline korralagedus oli plaanis muidugi likvideerida. Praegu aga oli seal õdus õlekrabin, nohisemine ja soojad üminad.

Tol hetkel hakkas sündima väikene vasikas. Iga sünd on ime ja hetk võinuks olla pidulik. Kahjuks andis sünnitusabi tülpinud vanamees, kes vasika välja tiris, köie kaela pani ja lehma nina alla lakkumiseks kinni sidus. Seejärel vaatas vasikat ja ütles: «Näh, pull. Paari kuu pärast lihakombinaati, mis seal ikka.» Ja vantsis eemale.

Lehm ja tema naaberlehm hakkasid õrnalt vasikat lakkuma ning see oli üks nende elu harvu turvalisi hetki. Hakkas talumatult häbi.

Üks häbenev inimene ei saa ära osta kogu maailma jubedaid lautasid ja rebasefarme ja kanalaid. Aga ta saab oma tarbimisharjumustega näidata, et inimesena on talle müüdava kauba päritolu oluline ning vähema kui ausaga ta ei lepi.

Kui üks ja teine ja kolmas jätab jõuluprae meinstriim­tootjalt ostmata ning koondab tähelepanu ausale kaubandusele, hakkabki muutus vaikselt peale. Aga ennekõike tuleb muutust muidugi soovida. Ja võib-olla mõelda nendele miljonitele loomadele, keda meie hüvanguks asjadena koheldakse. Kas sellist hüve saab puhta südametunnistusega vastu võtta?