Marii Kangur: programmi kärpimine kitsendaks võimalusi

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marii Kangur
Marii Kangur Foto: Sille Annuk

Teisel ülikooliaastal tekkis mul tahtmine minna välismaale. Näha, milline on tudengielu väljaspool Taaralinna. Et noorel inimesel tavaliselt rahapuu tagaaias ei kasva, otsustasin kandideerida Erasmuse programmi.

Pool aastat hiljem ootas mind neli ja pool suurepärast kuud Oslo Ülikooli kolledžis norrakate ning teiste eurooplaste keskel. Pärast sellist kuldset kogemust ei saa teisiti, kui tunda meelehärmi, et augud Euroopa Liidu eelarves seavad ohtu mitmed toetusprogrammid, teiste hulgas ka Eras­­muse.

Tundub, et Erasmusest rääkides jagunevad arvajad kaheks: ühed peavad seda õlleturismi toetamiseks ega tunneks muret selle kadumisest, teised kiidavad taevani võimalust näha elu väljaspool koduriigi piire.

Vahetusprogrammi peab muide vajalikuks üle saja Euroopa haridus-, kultuuri- ja majandustegelase, nad kirjutasid hiljuti alla Euroopa Liidu riigijuhtidele adresseeritud avalikule kirjale, milles avaldavad programmile toetust.

Erasmuse stipendiumiga saab iga kõrgkoolis õppiv noor esiteks võimaluse tutvuda mõne teise riigi ja ülikooliga, tagatud on tasuta õpe ja teatud osa sõidu- ja elamistoetust. Teiseks, elu teises keelekeskkonnas mõjub võõrkeelte oskusele ainult hästi.

Kolmandaks ei piirdu elamused vaid ühe kultuuriruumiga, sest killukese oma arusaamadest toovad endaga kaasa välisüliõpilased paljudest riikidest. Neljandaks õpetab võõras keskkond ja lähedastest eemalolek iseseisvat elu, mis on ehk kohati koolitarkusest olulisemgi.

Samas mõistan arvamust, et erasmuslased on ohjeldamatult pidutsevad muidusööjad, sest – tean omast käest – võõras linnas elavad noored tunnevad vastupandamatut tõmmet kohalike lokaalide poole ja koolikohustused on prioriteetides sotsiaalelust tagapool. Aga kuidas eristab see aspekt välismaalast keskmisest koduriigis õppijast?

Tartu Ülikool nõuab, et semestri jooksul koguks vahetustudeng alla poole tavapärase koormuse puhul kogutavaist ainepunktidest. Nii on ju ka loomulik, et tudengid veedavad koolis väga vähe aega. Oslos näiteks välismaalastele vähemat ei lubatud – õppisime 30 punkti eest aineid nagu norrakadki.

Kui tahetakse erasmuslasi rohkem koolis näha, ehk võiks siingi nõuded ja inglise keeles pakutavad ained üle vaadata?

Kokkuvõtteks: praegu on võimalusi nii palju, et see, kes vähegi viitsib asju ajada, võib end peagi leida kusagilt põnevast sihtpunktist. Paraku on vaprast pealehakkamisest tihtipeale määravam rahakott. Erasmust ongi vaja selleks, et tudengil oleks võimalik sellist olmepidurit eirata.

Tagasi üles