Tudengiprogramm Erasmus toob Eestisse nii looderdajaid kui ka usinaid

Martin Pau
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erasmuse tudengite vaba aja veetmiseks ja omavahelise suhtluse hoogustamiseks korraldab MTÜ Erasmus Student Network Tartu iga nädal mõne ürituse. Pildil india tantsu õppimine septembrikuisel kultuuriõhtul.
Erasmuse tudengite vaba aja veetmiseks ja omavahelise suhtluse hoogustamiseks korraldab MTÜ Erasmus Student Network Tartu iga nädal mõne ürituse. Pildil india tantsu õppimine septembrikuisel kultuuriõhtul. Foto: Katherine Bogdanova

2012. aasta kevadsemester Tartu Ülikoolis. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi külalislektor peab ingliskeelset loengut, hispaanlastest tudengid ei lase end temast segada, vahetades Facebookis pilte eelmise õhtu peost.

«Seminari lõpus pidid nad ära andma kodutöö, mille puhul kinnitasid kõik noormehed kui ühest suust, et unustasid töö koju,» meenutab loengut kureerinud doktorant Marju Himma-Kadakas. «Palusin saata töö kirjalikult samal päeval. Muidugi need ei laekunud.»

Kuus nädalat hiljem, kui kursus lõppes ja hispaanlastele olid mitterahuldavad hinded välja pandud, hakkas Himma-Kadakas saama kaeblikke kirju.

«Üks noormees pidas isegi vajalikuks ähvardada, et see jääb minu vastutada, kui tema aine eest punkte ei saa ning seetõttu talt Erasmuse stipendium tagasi küsitakse,» kirjeldab Himma-Kadakas.

Õppida jõuab hiljem

Euroopa Sotsiaalfondist igal aastal ligi poole miljardi euroga toetatav tudengivahetusprogramm Erasmus toob selleks õppeaastaks Eestisse üle tuhande välistudengi ning saadab välisülikoolidesse õppima 1200 meie üliõpilast.

Tartu Ülikooli tudengitel, kes programmis osalevad, on kohustus koguda välisülikoolis semestri lõpuks vähemalt 12 ainepunkti. Seda on üle kahe korra vähem kui meie tudengite ühe semestri normkoormus koduülikoolis õppides.

«Seni oleme oma tudengitega stipendiumilepinguid tühistanud ainult mõnel üksikul juhul,» kinnitab Erasmuse koordinaator Tartu Ülikoolis Jaanika Haljasmäe. «Need on juhud, kui üliõpilane on jätnud kõik lubatu tegemata, kui on näha, et ta pole kavatsenudki pingutada.»

Eestisse saabunud tudengite vastu on nende koduülikoolid tihti nõudlikumad, kuid mõnikord ka leebemad. Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudi lektor Heiko Pääbo märgib, et näiteks paljud Saksamaa ülikoolid ei tee oma tudengitele, kes välismaal õpivad, kodumaal õppimisega võrreldes mingit allahindlust.

Erasmuse stipendiumiga Tartusse õigusteadust õppima saadetud pariislane Cardon William tunnistab siiralt, et loengutes näeb teda harva. William näeb välismaale tuleku keskset mõtet kultuurivahetuses, aktiivses suhtlemises teiste tudengitega.

«Tahan kohtuda erinevate inimestega, ringi vaadata ja võibolla ka veidi keelt õppida, aga ma ei tulnud siia esmajoones õppima. Ainepunktidele hakkan tõsiselt mõtlema semestri lõpus, kui eksamid lähenevad,» avaldab William oma taktika.

Itaallasest semiootikatudeng Giovanni Paccagnella võtab aga kergelt nördinud tooni, kui küsida vahetusüliõpilaste looderdamise ja lullilöömise kohta.

«Me oleme noored, aga mitte lollid,» ütleb Paccagnella. «Kui sa ei õpi, ei saa sa eksamitelt läbi ja pead need kodumaale tagasi jõudes ikkagi ära tegema. See tähendab ühte akadeemilist lisa-aastat.»

Paccagnella sõnul mööduvad nädalavahetused tõesti tihti pidutsemise tähe all, kuid ta peab seda loomulikuks, sest enamik tudengeist on nädala sees usinalt õppinud. Kolmapäeva- või neljapäevaõhtuti tuleb küll ka ette lustilisi õhtuid  klubides ja kõrtsides, kui järgmisel päeval algavad loengud alles südapäeval või hiljem.

Areng igal juhul

Lektor Heiko Pääbo on puutunud kokku Tartus õppivate välistudengitega, kellest eras­­muslasi on pea kaks kolmandikku, 2004. aastast. Seks semestriks on instituut võtnud enda rüppe üle kümne välismaalase, kohalikke saatnud Erasmuse abil välismaale veerandsada.

Pääbo nendib, et on näinud kaheksa aasta jooksul mitut seltsi looderdajaid. Ka selliseid, kes tulevad semestri lõpul õppejõudu mõjutama, et too neile matriklisse tegelikult läbimata kursuse eest vähemalt rahuldava hinde kirjutaks, muidu nõutavat kodumaal Erasmuse stipendium tudengilt tagasi.

Pääbo hinnangul pole aga vahetustudengite hulgas lullilöömisele keskendunuid rohkem kui üliõpilaste seas üldiselt. Sama leiab Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi juhataja Pille Pruulmann-Vengerfeldt.

«Mingeid üldistusi Erasmuse tudengite kiitmiseks ega laitmiseks mina teha ei julge,» sõnab Pruulmann-Vengerfeldt. «Tõsi, kuna erasmuslastele korraldatakse tihti üritusi ja neid viiakse väljasõitudele, võib see takistada mõnikord nende osalemist regulaarses õppetöös. Nende teatud ebaregulaarsus tuleb auditooriumis välja küll.»

Heiko Pääbo toonitab samas, et vahetustudengite mõningane kaootilisus ei anna kindlasti alust küsida, kas Erasmuse programmile maksumaksja raha kulutamine on üldse arukas.

«Kui noor inimene läheb pooleks aastaks teise kultuurikeskkonda ja veel rahvusvahelisse seltskonda, arendab see teda igal juhul väga palju,» on Pääbo kindel. «See kogemus kaalub kindlasti üles need juhtumid, mida võib lugeda raha raiskamiseks.»

Tartus õppivad prantslased Cardon William ja Maeva Char­­gros ei söanda üldistada, kas keskmine erasmuslane võtab õppimist kergemalt kui keskmine kohalik tudeng, kuid on ühel meelel, et prantslased Prant­­­­susmaal stuudiumit nii tõsiselt küll ei võta kui eestlased Eestis.

«Võibolla käib see rohkem poiste kohta, aga enne eksameid me õpime tõesti kõvasti, kuid ülejäänud aja ei õpi üldse või õpime minimaalselt,» räägib William. Ta lisab, et eestlastel on silmapaistev võime olla hiljemalt järgmise päeva lõunaks loengus ka juhul, kui öösel on kella neljani pidutsetud.

Rahvuste segamine

Täpselt kuu aega tagasi avaldas Briti päevaleht The Guar­dian ajakirjanik Philip Olterman­­ni üleskutse pühendada Euroopa Liidule määratud Nobeli rahupreemia Euroopa seksuaalrevolutsioonile.

Oltermann pidas Umberto Ecot tsiteerides silmas Erasmuse programmi, tänu millele on paljud sakslased armunud hispaanlastesse, kreeklannad abiellunud prantslastega, poolakad loo­­nud pere portugallannadega.

«Ma ei suuda kujutleda, et need lapsevanemad ja nende lapsed suudaksid kuulata vaikides mõnd natslikku pööbli üleskütjat, kes ässitab neid sõtta,» arutles Oltermann. «Nad ütleks oma arvamuse välja.»

Oltermanni üleskutse tausta loovad teravad Euroopa Liidu eelarve kärpimise arutelud Euroopa Parlamendis. Euroopa Sotsiaalfondi rahastatavate programmide hulgas on löögi all ka Erasmuse programm.

Lektor Heiko Pääbo nendib, et Erasmus oleks tõhus relv ksenofoobia ja seda toitvate eelarvamuste vastu isegi siis, kui tudengid käiks välismaa ülikoolides ainult logelemas. Erasmusest paremat noorte silmaringi avardajat oleks raske leida.

«Olen ise kogenud eelarvamusi, et Eesti on riik, kus ahistatakse ja diskrimineeritakse venelasi,» vahendab Pääbo. «Mida rohkem me siia välistudengeid toome, seda pluralistlikumalt näevad nad tervikpilti ja saavad aru, et nii see pole.»

Pääbo arvates on tudengivahetus nn pehmetes teadustes eriti oluline, olulisem ehk kui loodusteadustes, sest neis avaldub rohkem riikide ajaloo- ja kultuuritaust, erinev vaatenurk. Prantslane ja eestlane rõhutavad näiteks Teisest maailmasõjast rääkides erinevaid fakte.

«Arvestades, et Euroopa tahab luua minevikust, aga ka olevikust ühtset arusaama, on see kindlasti tähtis programm,» leiab Pääbo. «Paljud eras­­mus­­lased tulevad hiljem Tartusse tagasi magistriõppesse, veelgi enamad mõtlevad sellest. Tartu Ülikool muutub rahvusvahelisemaks.»

Esialgu raha liigub

Erasmuse raha Eestisse vahendava SA Archimedes kõrghariduse büroo juhataja Terje Kaelep elab enda kinnitusel seni teadmises, et Erasmuse käesoleva aasta eelarve jääb varem kokku lepitud tasemele.

«2013/2014. õppeaasta eelarve kohta meil praegu veel infot pole,» sedastab Kaelep.

Erasmuse toel eelmisel aastal välismaal õppimas käinud Tartu Ülikooli üliõpilaste keskmine igakuine stipendium oli 470 eurot. Sellele lisandus reisistipendium, mille suurus sõltub sihtriigist.

Viimasel kevadsemestril Prantsusmaal Caeni Ülikoolis tudeerinud arvutilingvist Dage Särg sai kuus 500 eurot stipendiumi. Teist sama palju pidi ta elamiskulude katmiseks leidma omast taskust.

«Praegu saaks tänu Erasmuse stipendiumile endale välismaal õppimist lubada 50–60 protsenti meie tudengitest,» ütleb Prantsusmaa kohta Maeva Chargros. «Kui see toetus kaoks, suudaks välismaale minna võibolla ainult iga kümnes üliõpilane. Mind ennast Erasmuse stipendiumita Tartus poleks.»

Dotsent Pille Pruulmann-Vengerfeldt tõdeb, et Erasmus pole praegugi tasuta reisi- ja meelelahutusprogramm. Selle koomale tõmbamine muudaks päris paikseks aga kümned tuhanded üliõpilased.

«Eriti ühiskonnateadustes on väga tähtis, kui auditooriumis toovad tudengid võrdlusi: teil siin on nii, aga meil Poolas naa ja neil Saksamaal või Itaalias sootuks kolmandat või neljandat moodi,» selgitab Pruulmann-Vengerfeldt.

2008. aastast ülikooli kõrvalt ka Eesti Rahva Muuseumi teadurina töötav Pruulmann-Vengerfeldt meenutab Erasmuse õppevälise tulu illustreerimiseks 2011. aasta suve ja muuseumikülastajate intervjueerimist.

«Sinna tuli Hollandi tüdruk, kes oli semestri Tartus õppinud ja tulnud tagasi puhkust veetma koos peigmehega,» rääkis Pruulmann-Vengerfeldt. «Ta ütles: Eesti on minu maa.»

Tagasi üles