Musta pesu näkku

Aastakümnetetagust kohtumist meenutavad Gunn (vasakult, Priit Strandberg), Mihkel (Andres Mähar) ja Hendrik (Martin Kõiv). Foto: Sille Annuk

Mihkel Raua raamat «Musta pori näkku» ja selle põhjal valminud lavastus keskendub mäluaukudele, mustale pesule ja namedrop­ping’ule ehk oma nina püstiajamisele kuulsuste arvel – aga mitte muusikale.

Ometi kirjutab Raud lavastuse kavalehel toodud tsitaadis, et tal oli harukordne võimalus näha, kuidas sajad ja sajad tegelased peaaegu katkematus mäluaugus läbi aastate liuglesid ja siiski leidsid endas jõudu luua kõige imelisemaid laule, mida meie rahva esindajad iial loonud.

Teatril on imelised vahendid publikuga manipuleerimiseks. Peaaegu sama head kui näiteks televisioonil või trüki- ja muul meedial. Mulle ongi teatris üks huvitavamaid aspekte jälgida, kuidas minuga manipuleeritakse. Milliseid võtteid kasutatakse ja kuidas ma neile reageerin.

Publiku mõjutamine on peen kunst. Kui lavastaja seda valdab ja õigetele nuppudele vajutab, lahkub publik saalist vaimustuselimonaadist kihisedes.

«Musta pori näkku» mängib vaataja madalamatele loomuomadustele. Näljale kuulsuste räpaste saladuste ja musta pesu järele, mis meediakanaleid Kroonika ja Elu24 turul hoiavad. Mis seal salata – mängib edukalt. Esietenduse publik reageeris laval näidatavale seltskonnateatrile täpselt nii nagu tarvis. Kihistati, plaksutati, vilistati.

Massikultuuri loomisel kasutatakse teatavaid tüüpvõtteid ja üldiselt on žanrist sõltumata valuvorm üsna sarnane.

Üheks oluliseks osaks on lisada teosesse detaile, mida kuulaja-vaataja aju registreeriks sündmusena. Seda eesmärki teenib näiteks kiire kaadrite vaheldumine märulifilmides. Vaataja registreerib iga uut pilti tegevusliku sündmusena ja tal tekib tunne, nagu toimuks süžeeline muutus, ehkki tegelikult ei juhtu sisuliselt midagi.

Tehislike sündmuste võtet tähelepanu hoidmiseks üritab kasutada ka Vanemuise uusim lavastus. Eesmärki teenivad nii amatöörlikud laulunumbrid, tegelaste sisutu karjumine üksteise peale kui ka koguni püstolipauk lakke.

Paraku on niimoodi üles ehitatud kultuurinähtusega üks häda – kuigi vaataja võib end sündmuste käigus vahest isegi mõõdukalt lõbustatuna tunda, ei suuda ta peale vaatamise lõppu sõnastada, mis see täpselt oli, mida ta nägi. Mälestust ei jää, mõte (kui seda üldse on) ei jõua kohale.

Mugavalt ja šokeerivalt

Vormilt ja teostuselt jättis Andres Noormetsa dramatiseeritud ja instseneeritud «Musta pori näkku» laisalt ja mugavalt tehtud lavastuse mulje.

Eeldati vist, et šokeeriv sisu pakub elamuse ka ilma toetava vormita.

Vaieldamatult pretensioonikas ja mänguruumi pakkuv materjal on lavaruumis paigutatud kahele diivanile ja kahe mikrofoni taha.

Etendatakse muusikaliste vahepaladega telesaadet, kus Mihkel (Andres Mähar) kutsub lavale saatekülalisi, kellega Raua raamatu sisu kronoloogilises järjestuses ja väikeste muudatustega ümber jutustatakse.

Raua minavormis jutustust on lava tarbeks kohendatud vaid sel määral, et osa Mihkli monolooge on kolmandasse isikusse ümber tõstetud. Neid esitavad laval kas tuntud kultuuritegelasi või poolanonüümseid tollaste sündmuste pealtnägijaid kehastavad näitlejad. Muidugi on välja valitud kompromiteerivamad episoodid.

Mihkel Raua raamatut lugenud inimesele on tulemus paraku üheplaaniline ja igav. Mitu tundi kestvat jutusaadet osaliste kangelastegudest joomise ja hooramise vallas ei viitsiks oma kodumugavuste keskelgi vaadata, saati siis seepärast veel teatrisse minna.

Pettumuse valmistas ka kunstnikutöö. Suurepäraseid tehnilisi võimalusi pakkuva Vanemuise suure saali seinale projitseeriti ujuvaid kalakesi ja hubisevaid küünlaid, mis jättis kaalutletud terviku asemel mulje, nagu oleks arvutis Windowsi screensaver käima läinud.

Mähar Mihkli rollis

Ühte aspekti lavastuses tuleb siiski kõrgele tõsta. Selleks oli näitleja Andres Mähar peategelase Mihkli rollis.

Veidi nooremat, kuid siiski televisioonist tuttavaid poose sisse võtnud Rauda mängib Mähar sellise meisterlikkusega, et kui Mihkel Raud finaalis ise lavale tuli, mõjus näitleja veenvamalt kui inimene, keda ta kehastas. Sümpaatiat ei teki, isegi mõistmist ei teki, aga raamatust loetud jutt Rauale omaste rõhkude ja maneeriga esitatult sai hoopis teise värvingu ja sisu.

Roll sobib Mäharile nagu valatult ka seetõttu, et ta on üks väheseid eesti näitlejaid, kes laval (või ka katusel NO99 teatri näitlejana) vägisõnade kasutamise veenvalt välja mängib.

Särav ja täpne oli oma rollides ka Ott Sepp (Mati Nuude, Hardi Volmer). Üllatavalt meeldiv oli näha Riho Kütsarit vahelduseks rahulikke ja vaoshoitud karaktereid kehastamas (Eno Raud, Rein Veidemann).

Salinger mainib ühes oma novellis tätoveeritud naist, kes ei saa enne rahu, kui kõik teised peale tema on ka ära tätoveeritud. Mihkel Raua teos meenutab mulle midagi sarnast. Autor on nagu liputaja, kes ei saa enne rahu, kui on peale iseenda ka kõik lähedased ja ümbritsevad paljaks ja publiku ette kiskunud.

Eks see ole maitse asi. Minule liputajad ei meeldi.

Esietendus

• Vanemuise suures majas esietendus 10. novembril Mihkel Raua raamatu «Musta pori näkku» järgi valminud samanimeline draamalavastus.

• Dramatiseerinud ja lavastanud Andres Noormets, kunstnik Maarja Meeru, videokujundaja Taavi Varm ja valguskunstnik Margus Vaigur.

• Muusikalised kujundajad Andres Noormets, Mihkel Raud, Alari Piispea, Margus Tammemägi ja Ele Sonn.

• Mängivad Andres Mähar, Martin Kõiv, Ott Sepp, Kais Adlas, Riho Kütsar, Margus Jaano­vits, Priit Strandberg ja Mari­anne Kütt.