Tähistatud ülekäigurajad ehk sebrad ning helkurid on mõeldud jalakäijat liikluses turvama, aga mitte ainult neid, sest jalakäijale otsasõit on trauma enamasti ka autojuhile, keda selline õnnetus tabab. Tartu politsei andmeil juhtus mullu linna ülekäiguradadel 23, tänavu üheksa kuuga 14 õnnetust jalakäijatega.
Võib vist öelda, et õnnetusse viis osalt ka liigne usk sebra kaitsevõimesse, veendumus, et «ega nad siin tohi mulle otsa sõita», ehk olukorda hindamata asuti tänavat ületama. Autojuhte on muidugi mitmesuguseid: kes vähendab ülesõidurajale lähenedes igaks juhuks kiirust, kes mitte. Kes arvestab ülekäigul ootajat, kes mitte.
Ent ei päästa ka väike kiirus, kui inimene autojuhile ootamatult, eriti veel pimedas teele astub. Ehk nagu kirjutas üks netikommentaator: «Parim enesehävitusviis on tumedates riietes ilma helkurita pea ees teele tormata.» Isegi fooriga ülekäigukohtadel tuleb vaadata, kas kõik autod on pidama jäänud, sest paraku leidub neidki, kes jalakäijatele süttinud rohelisest tulestki välja ei tee.
Kuidas ka poleks, jalakäija kui nõrgem pool tänapäeva liikluses peab olema valvas ja end ohtude vastu kindlustama. Üks selliseid vahendeid on helkur, mille kandmist pimedal ajal nõutakse ja mis on üksjagu vaidlusi põhjustanud. Sellele probleemile juhtis omapärasel viisil tähelepanu majandusteadlane Ott Toomet (TPM 6.11): kahel jalal kõndimine on inimeste loomulik liikumisviis, helkuri kandmise nõue aga annab mõista, et see on pigem «liiklustoiming», mis nõuab erivarustust. Teisisõnu: helkurinõue on lisakohustus jalakäijale.