Juhtkiri: väike vidin vähendab ohte

«Oi, issi, sa oled nüüd nagu kuusepuu!» hüüatas kolmeaastane Lisanna, kui asusime helkureid autotulede valgel katsetama. Foto: Elmo Riig / Sakala

Pime usk ei ole hea ei inimsuhetes ega poliitikas, ammugi mitte liikluses. Ja seda eriti pimedal ajal. Praegu ongi käes Eesti kliimas pimedaim aeg ja ilmateadete järgi pole leevendavat lumevalgust niipea loota, küll aga tuleb vihma ja lörtsi, mis nõuab nii kõndijailt kui ka sõitjailt topelt tähelepanu.

Tähistatud ülekäigurajad ehk sebrad ning helkurid on mõeldud jalakäijat liikluses turvama, aga mitte ainult neid, sest jalakäijale otsasõit on trauma enamasti ka autojuhile, keda selline õnnetus tabab. Tartu politsei andmeil juhtus mullu linna ülekäiguradadel 23, tänavu üheksa kuuga 14 õnnetust jalakäijatega.

Võib vist öelda, et õnnetusse viis osalt ka liigne usk sebra kaitsevõimesse, veendumus, et «ega nad siin tohi mulle otsa sõita», ehk olukorda hindamata asuti tänavat ületama. Autojuhte on muidugi mitmesuguseid: kes vähendab ülesõidurajale lähenedes igaks juhuks kiirust, kes mitte. Kes arvestab ülekäigul ootajat, kes mitte.

 Ent ei päästa ka väike kiirus, kui inimene autojuhile ootamatult, eriti veel pimedas teele astub. Ehk nagu kirjutas üks netikommentaator: «Parim enesehävitusviis on tumedates riietes ilma helkurita pea ees teele tormata.» Isegi fooriga ülekäigukohtadel tuleb vaadata, kas kõik autod on pidama jäänud, sest paraku leidub neidki, kes jalakäijatele süttinud rohelisest tulestki välja ei tee.

Kuidas ka poleks, jalakäija kui nõrgem pool tänapäeva liikluses peab olema valvas ja end ohtude vastu kindlustama. Üks selliseid vahendeid on helkur, mille kandmist pimedal ajal nõutakse ja mis on üksjagu vaidlusi põhjustanud. Sellele probleemile juhtis omapärasel viisil tähelepanu majandusteadlane Ott Toomet (TPM 6.11): kahel jalal kõndimine on inimeste loomulik liikumisviis, helkuri kandmise nõue aga annab mõista, et see on pigem «liiklustoiming», mis nõuab erivarustust. Teisisõnu: helkurinõue on lisakohustus jalakäijale.

Mööngem, et seda kohustust ei ole kuigi raske täita, tundugu see pealegi ebaõiglane. Maanteedel on inimesed enamasti tunnetanud vajadust end nähtavaks teha kas helkuri või helkiva ribaga, küll aga on vastuseisu põhjustanud helkuri kandmine valgustatud linnatänaval. Tõesti, kui kellegi käigud piirduvad Rüütli tänava ja Raekoja platsiga, pole sel tillukesel vidinal mõtet. Teisiti on asi siis, kui on tarvis ületada ka mõnd sõidutänavat, mis kõik kaugeltki tuledes ei sära.

Helkur suurendab jalakäija nähtavust palju, mistõttu on seda nimetatud ka odavaimaks elukindlustuseks. Ent nagu kõik sebrad ei ole iseenesest jalakäijate sõbrad, ei peaks ka helkuriga varustatud jalakäija muutuma liiga kindlaks, et teda tingimata märgatakse, ükskõik kus ta sõiduteele astub. Ammugi ei saa autojuhid olla kindlad, et helkuri sillerdus annab teada kõigist jalakäijaist, kes tema teele võivad sattuda.

Liiklus saab olla ohutum vaid siis, kui selles osalejad mõistavad, et kõigil on oma kohustused. Helkuri kandmine on üks neist – see aitab nii jalakäijat kui ka autojuhti.