Mihkel Raua menukas «Musta pori näkku» on võtnud lavalise kuju. Mida vaatajad kuulevad ja näevad? Vastab muusiku ja ajakirjaniku raamatu lavale seadnud Andres Noormets.
Lavale tulevad kaheksakümnendad
Teatrist saadetud pressiteates on kirjas, et lavastuse «täpsem žanrimääratlus on mokumentaalne talk show lauludega». Mida tähendab mokumentaalne ja miks on vaja lavale telesaadet?
Teatri pressiteade sisaldab üsna täpset määratlust: mokumentaarium ehk libadokumentaal (inglise keeles mockumentary) koosneb sõnadest pilkama (mock) ja dokumentaal (documentary). Mokumentaalsus märgib meediavormi, kus dokumentaalsuse muljet jättes räägitakse asjadest looval ja mittedokumentaalsel moel.
See tähendab, et tegijad ei muretse, kas kõik sündmused, elulood ja inimesed tegelikkuses just nimelt niisugused olid, nagu neid lavalt näha võib. Mokumentaalsus on fiktsioon, mis püüab jätta tõepärast muljet. See haakub suurepäraselt ka Mihkli romaaniga, sest pole võimalik väita, et kõik täpselt niimoodi toimus, ja pole vajagi – see on ju ilukirjandus.
Ma ei tea, kust tuleb arusaamine, et laval on telesaade. Telesaated on ju televiisoris ja teatris on ikka teatrietendused.
Sõna talk show ei ütle muud, kui et tegu on kahekõnelise vormiga, aga seda edastav meedium on täiesti vabalt valitav – lava, film, raadioeeter, televisioon jne. Meie oleme valinud talk show’ esitamise meediumiks teatri. Ja seda sellepärast, et selline vorm lubab minevikusündmused just siin ja praegu vaatajate silme all uuesti lahti võtta.
Mihkel Raud on «Musta pori näkku» kirjutanud 1980. aastate popkultuuri helistikus. Kui palju on lavastuses laule? Kes on need valinud? Millist muusikat te ise 1980. aastatel kuulasite?
Lavastuses on laule paras kamalutäis ja enamik neist tuleneb romaani tekstist, kus tegevuse taustal on soundtrack peaaegu pidevalt kuuldaval. Nii et enamiku muusikast on oma teksti kaudu valinud Mihkel ise. Näpuotsaga olen ma midagi lisanud, et mõned dramatiseeringus muusikat nõudvad kohad ka katte saaks.
Mida ma ise kaheksakümnendatel kuulasin, ma päris täpselt ei mäleta, aga minu vinüülikogus, mis on suures osas just sellest ajast pärit, on väga mitmesugust muusikat. Tegelikult on see üks paras kompott asjadest, mida oli võimalik kätte saada, sest janu kuulata oli tohutu.
Vanemuise veebilehel on märge «Hea publik! Lavastuses «Musta pori näkku» on lavaelu ja keelekasutus tavaelust paar kraadi kangem. Teater ei vastuta teie emotsioonide eest!». Mille eest vastutab teie arvates teater ja mille eest vastutate teie kui «Musta pori» lavastaja?
See veebilehe lause ütleb vaatajale, et kui ta tahab oma algkooliõpilastest järeltulijatega teatrisse tulla, siis pidagu enne selle lavastuse valimist hoogu ja uurigu pisut lähemalt, millega on tegu. Teater ei tahtnud siin vanemate ja õpetajate eest midagi ära otsustada ning resoluutselt kuulutada, et tükk on näiteks alla 14-aastastele keelatud.
Teatrihuvilistel on nupp otsas ja nad suudavad ise otsustada, kuidas on niisuguses olukorras kõige õigem käituda. Aga ka hoiatamata jätta ei tundunud korrektne, sest nii mõnigi kord öeldakse hundi kohta hunt, mitte susi või võsavillem.
Teatri vastutuse üle ma siinkohal filosofeerima ei hakkaks.
Olen oma tööde eest alati vastutanud ja jään ka tulevikus seda tegema. «Musta pori» lavastaja pole minu sees keegi eraldiseisev isik – see on ka «Kajaka», «Tuulte pöörises», «Kauka jumala» ja muu lavastaja, Vikerraadio «Perepildi» reporter, pedagoog ja lapsevanem nimega Andres Noormets.
Kui ma tööle oma nime alla kirjutan, siis tähendab see ka vastutust. Ja ma teen oma tööd täie teadlikkusega ning lootes, et see inimesi kõnetab, neile midagi annab – mõtteainet, uut informatsiooni, võimalust naerda, võimalust peeglisse vaadata jne.
«Musta pori näkku»
• Vanemuise suures majas esietendub 10. novembril «Musta pori näkku».
• Dramatiseerinud ja lavastanud Andres Noormets.
• Laval on Andres Mähar, Martin Kõiv, Ott Sepp, Kais Adlas, Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Priit Strandberg ja Marianne Kütt.