Raimu Hanson: kunsti tuleb koguda

Foto: TPM

Paljud nimetud ja nimega inimesed on väljendanud imestust, et Tartu kunstimuuseum kavatseb osta Jaan Toomiku installatsiooni «15. mai – 1. juuni 1992». Imestus on muidugi kergelt öeldud, netikommentaarides leidub ilkumist, häbistamist, hurjutamist jms. Veel rohkem kui ost on teos ise õhutanud arvamusi ütlema ja vahetama. Sest peale paberi ja klaaspurkide on kunstnik Toomik julgenud kasutada installatsiooni loomiseks ekskremente.

Olen kuulnud ja lugenud etteheiteid hinna pärast, mis kunstnik oma teose eest saab (pangaülekanne tehakse umbes kuu aja pärast). 2000 eurot olevat liiga palju s..a eest. Ma arvan, et 2000 eurot on isegi vähe eesti kunstis nii olulise installatsiooni autorile. Igal juhul on väga hea, et Tartu kunstimuuseum niisuguse otsuse tegi.

On ju selle asutuse üks tähtsaimaid eesmärke oluliste kunstnike silmapaistvaimate teoste säilitamine. Ja «15. mai – 1. juuni 1992» on kahtlemata viimase kahekümne aasta kõige enam tähelepanu pälvinud kunstitöö Eestis. Tartu kunstimuuseumi eesotsas direktor Reet Margiga oleks tulnud lausa karistada, kui nad ei oleks niisugusele otsusele jõudnud. Seda enam, et kogus on juba Toomiku maale ja videoid. Nüüd on komplekt täielikum.

2000 eurot on minu meelest üsna väike hind, kui võrrelda salongidesse ja galeriidesse müüki pandud nn ilusa kunstiga. Võimalus on kõrvutada ka teisi viimasel paaril aastal Tartu kunstimuuseumi ostetud teoseid. Paar näidet eelmisest aastast: Peeter Alliku maal 4000 ja Andrus Kasemaa teos 4400 eurot. Ja paar tänavust: Enn Tegova teos 2800, Mare Tralla töö 3000, Ene-Liis Semperi video 4500 eurot.

Kallis küll, aga kunsti tuleb koguda. Järeltulevad põlved on meile selle eest tänulikud, nagu meie oleme tänulikud 1940. aastate põlvkonnale, kes pani praegusele Tartu kunstimuuseumile ja selle kogudele aluse.

Kirjutasin selle arvamusloo just nimelt praegu, sest sealsamas muuseumis, raeplatsi viltuses hoones, on veel võimalik Toomiku installatsiooni vaadata koos kogu muu väljapanekuga. Nimelt lõpeb näitus «Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau! Eesti kaasaegse kunsti klassika» ja ühtlasi kunstifestival Art Ist Kuku Nu Ut järgmise nädala pühapäeval. Nii et minge vaatama.

Juba mullu sellesama festivaliga üleriigilist tähelepanu Tartusse tõmmanud kunstielu edendajad Rael Artel ja Kaisa Eiche on seekord ennast ületanud. Ma loodan, et nad jätkavad ka tuleval aastal tõusujoones ja meid ärritavalt. Ja silmaringi laiendavalt. Nimelt on nad liitnud festivaliga haridusprogrammi, mille viimased üritused on neil päevil. 12. novembril kell 18 peab Kaire Nurk oma kuuenda Toomiku-loengu Tartu kunstimajas, 15. novembril kell 17.30 räägib Tõnis Kahu remiksivast popkultuurist kunstimuuseumis ja 19. novembril kell 18 peab Kaire Nurk seitsmenda Toomiku-loengu kunstimajas.

Mis saab aga purkidest koos nende kurikuulsa sisuga, kui lõpeb näituse viimane päev? Muuseumiriiulile neid hoiule ei panda. «Meie säilitame ainult menüüd, ülejäänud kraam läheb utiliseerimisele,» ütles direktor Reet Mark. Ostutehing kohustab Toomikut tegema üksikasjaliku juhise, kuidas seda teost edaspidi välja panna, mis seal täpselt peab olema ja millistes tingimustes seda kõike tuleb teha.