Mitme näoga Mamedovi aeg vaksalis

Reisijateveoga tegelenud Tartu vaksal töötas nõukogude ajal ööpäev ringi, neljas vahetuses oli seal ametis oma 60 inimest: vaksali korraldajad, piletilaekurid, pagasiosakonna töötajad, koristajad ja ka ahjukütja. Nüüd töötab vaksali infopunktis-kioskis kaks inimest, hoonet koristab koristusfirma. Söögikohta seal pole.

FOTO: Kristjan Teedema

Tartu vaksali Liipriks kutsutud restorani, õudset kemmergut ja pikki kassajärjekordi mäletavad paljud. Kuid lihtsad rongisõitjad ei tea midagi kodanik Mamedovist, sipelgapiiritusest, pulpast ega kodeeritud telegrammidest.

Neid asju ja aegu mäletavad hästi Tartu viimane vaksaliülem Evi Miller ja vaksalis mitmeid ameteid pidanud Rein Parts. Nüüd meenutavad nad kõike vaikses ilusas vaksalihoones hea meelega.

«Vene ajal käis siin elu päeval ja öösel,» ütleb Evi Miller, kes pani oma tumesinise mundri kappi 2011. aastal. Raudteel liikus vene ajal ikka igasugust rahvast, lisab Rein Parts. No näiteks oli kord nädalas öösel Tallinna-Pihkva reisirongi koosseisus tapivagun. «See oli tavaline reisirongivagun, ainult osa aknaid oli kinni pandud ja osa trellitatud,» kirjeldab Parts.

Tapivaguniga sõidutati vange ülekuulamisele ja ka eri vanglate vahet. Vaksali töötajaid sellele vagunile ligi ei lastud. Juba enne rongi saabumist oli perroonil miilitsaspaleer, mille vahelt pandi Tartus uued reisijad peale. Mõnikord oli tapivaguni ööl vaksalis tavapärasest rohkem miilitsaid ja valvekoeri.

Ligitõmbav sipelgapiiritus

Enne 1986. aastal vaksaliülemaks saamist töötas Riia tänavas asunud Tartu raudteetehnikumi 1963. aastal lõpetanud Evi Miller kaubavedude peal. «See oli ränk töö,» meenutab ta. «Talvel oli kivisüsi nii külmunud, et seda sai kätte ainult suruõhuhaamriga. Mõni vagun jäigi kevadet ootama, et süsi ära sulaks. No ja need palgapäevajärgsed päevad … Laadijad olid siis maani täis.»

Viinaninadest laadijate lemmiktöö oli apteegilao vagunite tühjendamine, sest kauba hulgas oli ka sipelgapiiritus. «Pärast olid mehed ise kah nagu sipelgad, ainult roomasid,» naerab Evi Miller.

Ja muidugi juhtus purjus inimestega igasuguseid asju. «Kord läks pulpatünn katki, üks laadija kukkus selle sisse ja no kus siis tulid herilased teda ründama,» meenutab Miller. Pulpa oli ploomimoosi tooraine, selline ilma suhkruta pruun ollus, mida Venemaalt saadeti siinsele konservitehasele.

«Ega siia ainult kaupa toodud, Tartust läks vene ajal rong rongi järel igasuguse kraamiga Venemaale,» lisab Rein Parts.

Piimajõed ja lihamäed

Tartu lihakombinaat läkitas kaubajaamast kaks-kolm korda nädalas vähemalt viis külmutusvagunit lihaga ida poole, igas vagunis oli 35 tonni kaupa. Valgas ja Tartus täidetud 30-tonniste tsisternvagunitega piimarongid sõitsid Leningradi.

1960. ja 1970. aastate alguses läks kolme tsisterniga piimarong Leningradi iga päev, hiljem üle päeva. Tartu piimakombinaadi võiplaan oli Partsi ja Milleri mäletamist mööda 15–20 vagunit kuus, igasse vagunisse laaditi 35 tonni.

Inimesed saatsid pagasiosakonna kaudu reisirongidega isiklikke asju ühest kohast teise ja ka Tartu mõni tehas sõidutas oma toodangut reisirongidega. Näiteks Riia tänaval asunud aparaaditehase ja Staadioni tänava tehase Postkast 1603 kaubad pidid alati eelisjärjekorras peale saama, kord nädalas saadeti see tavaar reisirongiga Moskvasse. Mida siit Moskvasse saadeti, ei näinud keegi: kaup oli plommitud, dokumentidesse kirjutati «tehniline kaup».

1980. aastate lõpul tekkis pagasiosakonnal püsiklient, kodanik Mamedov, kellel oli palju nägusid. Mamedovi nime kirjutasid saatelehele tõmmud mehed, kes saatsid oma pool aastat Jõgeval töödeldud villa Tartust Kesk-Aasiasse.

Reisirongidega sõidutati filme ning Moskva lähedale Bolo­gojesse saadeti nendega ka Tartu pärmivabriku toodangut. «Tartu pärm oli väga minev kaup,» räägib Rein Parts. «Pärm oli väikestes sajagrammistes ja suurtes kilostes pakkides. Spetsialistid rääkisid, et samagonni ajamiseks oli kõige parem kilone pärm. No ja pärmi kadus teel ikka palju ära.»

Väga osavad vargad

«Oh, mis tol ajal raudteel kõik kaduma ei läinud,» naerab Miller. «Moskvas oli suur osakond, mis tegeles kadunud kaupade otsimisega. Sealt tulid muudkui kodeeritud telegrammid.»

Õitsva sotsialismi ajal oli raudteel varastamine omaette töö. «Mäkketõusul, kui rongi kiirus oli väike, sõitis kraana vaguni kõrvale, juba ammu väljavalitud kaup tõsteti platvormilt maha ja aidaa,» märgib Parts.

Pärmivargus oli tühi-tähi, suured kalad võtsid ette suuri projekte. Leningradis peeti aastatel 1970–1975 karusnahaoksjoneid, kuhu saadeti Kaug-Idast viietonnine konteiner sooblinahkadega.

«See konteiner kadus teel ära ja kus siis hakkasid telegrammid liikuma,» räägib Evi Miller. «Aasta pärast tuli viimane telegramm: otsing lõpetatud, tühi konteiner leiti Baikali põhjast.»

Eestistki meenub talle üks kurioosum. «Sindi tehas tegi omal ajal täisvillast mantliriiet,» kõneleb Evi Miller. «Selle rullid pakiti tehases riidesse, õmmeldi tugevalt kinni ja pakend plommiti ära. Kangarulle laaditi ümber Tamsalus ja saadeti siis Moskvasse, Aasiasse ja mujale. Ühel ajal hakkasid tulema telegrammid: riiet on puudu!»

Tuli välja, et Tamsalus tegutsesid väga osavad pikanäpumehed, kes avasid plommitud pakendi, kerisid kanga lahti ja lõikasid rulli lõpust mantli jao riiet maha. Rulli algusest ei saanud virutada, sest algus oli märgistatud.

Varastamine käis mitu aastat, lõpuks läksid vargad aga ahneks, nad hakkasid riiet müüma ja jäid vahele. Ka miilits olevat olnud asjasse segatud.

Juttu ja mälestusi jätkub kahel raudteelasel mitmeks tunniks, sest raudtee oli vene ajal riik riigis. Näiteks meenub Eesti NSV valitsuse punase sametsisuga erivagun, millega Johannes Käbin sõitis Tallinna ja Moskva vahet.

Nõupidamisruumi ja magamiskohtadega vagunis töötas neli inimest, vaksaliülem isiklikult pidi seda vagunit alati ära saatma ja vastu võtma.

«Taevake, kui palju oli siis ikka reisijaid,» ütleb Miller nüüd väga vaikses vaksalis istudes. «Augusti lõpus oli Moskva rongil tosin vagunit, oma 900 reisijat mahtus peale.»

Kui 1980. aastatel polnud Venemaal enam süüa, tuldi sealt Tartusse süüa ostma, jaam oli rahvast pungil. «Aga kõik sõitsid tagasi, imekombel ei jäänud keegi maha. Mõnikord pressis miilits reisijad rongiuksest sisse.»

Evi Milleril ja Rein Partsil on hea meel, et sellist aega meil enam pole. Aga sellest, et reisironge sõidab Tartus häbematult vähe, on neil küll kahju.

Tartu jaam enne ja nüüd

• Vaksalis tegutsesid Tartu toitlustustrusti restoran, mis oli tuntud Liipri nime all, Ajakirjanduslevi ajalehekiosk, Tartu raudteelaste polikliiniku meditsiinipunkt. Oli ka juuksur ja miilits.

• Vaksal oli üks osa Tartu raudteejaamast, kus oli vene ajal palju asutusi. Raudteejaamas oli liikluse korraldamise osakond, kaubajaam, laadimispunkt, veduridepoo, vagunidepoo, ööpäev läbi avatud depoosöökla, side ja signalisatsiooni osakond, elektritsehh, teemajanduse osakond, raudteelaste polikliinik, raudtee kaubastu ja veel mõni väiksem üksus. Neil aegadel töötas Tartu raudteesõlmes ligi 1500 meest-naist.

• Nüüd töötab ASi Eesti Raudtee Tartu raudteejaamas laias laastus 90 inimest, jaam laiub ligi 30 hektaril. Seda on veidi vähem kui vene ajal, sest siis kulges nn sadamatee kuni keskkatlamajani, nüüd ainult Sõbra tänavani.

• Eesti Raudteel on nüüd raudteejaamas viis hoonet. Riia 43 on haldushoone, kus asuvad liiklusteenistus, side- ja turvanguamet, ehitisteamet, samuti IT-töötajate, ASi EVR Cargo turundus- ning vaguni- ja vedurimajanduse spetsialistide tööruumid. Õue peal on ehitisteameti töökoda. Kolmas maja on jaama juhtimiskeskus, kus on ametis jaamakorraldaja ja juhtimiskeskuse seadmeid teenindavad töötajad. On teinegi jaamakorraldaja, kes korraldab rongiliiklust Reola-Orava piirkonna jaamades.

• Näituse 26 hoones on teejaoskonna ja elektrivõrgu Tartu piirkonna juhtkond ning töökojad.

Allikad: Evi Miller, Rein Parts, Tartu vaksalihoone ootesaalide  omanikfirma AK Varade OÜ juht Aare Käära, Eesti Raudtee Tartu piirkonna juhataja Paul Lupkin

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles