Tartu valla Vahelaane jahiseltsi kütid on tänavu õnneks võtnud poole rohkem kopraid kui tavaliselt. Bioloog Nikolai Laanetu sõnul on aga kobraste arvukus laiemalt vähenenud, eriti Ida- ja Kagu-Eestis.
Kobraste kogukond jätkab kahanemist
6. november 2012, 11:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahelaane jahiseltsi mail Metsanuka külas pole puudust ei vanemaist ega värskeist koprapaisudest. Ainuüksi Emajõkke suubuval Kossarti ojal on umbes kolme kilomeetri pikkusel mööda metsi vonkleval lõigul neli paisu ja paisukompleksi.
Jahiseltsi esimees Tõnu Peterson ei söanda küll rääkida erakordsest koprauputusest, kuid sedastab fakti, et ellu on ärganud ka paigad, kus pärast terve piibripesakonna väljaküttimist valitses vähemalt neli-viis aastat vaikus.
Ilvese menüü muutus
1. augustist on Vahelaane jahimehed saanud Kossarti ojalt ja kraavidelt kätte 20 kobrast, varakevadel püüti 40 kobrast Amme jõelt ja Emajõelt.
«Kevadel oli jää nii kaua kraavidel, et metsas koprajahti pidada ei saanud,» selgitas Peterson. «15. aprilliks, kui koprajaht lõpeb, ei tulnudki nad metsas üldse välja. Ja sel aastal otsustas keskkonnaamet, et ajapikendust ei anta.»
Kolm aastat tagasi hindas metsakaitse- ja metsauuenduskeskus Eesti kobraste koguarvuks umbkaudu 18 000 isendit. Nelikümmend aastat Eestis terviklikku kopraseiret teinud bioloog Nikolai Laanetu ütles, et praegu võib loomi järel olla 16 000 kuni 17 000.
«Lääne-Eestis on arvukus stabiilne või kasvab, aga Ida- ja Kagu-Eestis on oluliselt vähenenud,» täpsustas Laanetu. «Pesakondade järgi võime vabalt lugeda ka 20 000 isendit, aga pesakonna keskmine suurus on vähenenud alla nelja isendi.»
Jõgevamaa jahimees ja loodusretkede juht Vahur Sepp kinnitas, et Mustvee ja Kallaste kandis Kääpa, Kullavere ja Omedu jõe kallastel on teinud nii koerte kui püünisraudadega usinat tööd noored kütid. Neile on sekundeerinud ilvesed, keda metskitsede rohke hukkumine lumerikastel talvedel sundis toidukaarti muutma.
«Seal, kus elab kopraid, võib ikka ja jälle värskeid ilvesejälgi näha,» tõdes Sepp. Hiljuti leidis ta Saare vallast Linnutaja oja äärest värskelt paljaks söödud koprakolba.
Nikolai Laanetu arvates on kobraste arvukust suurel määral pärssinud kobras ise: vett üle kallaste paisutades pole ta paljudes paikades ära kuivatanud üksnes okaspuid, vaid ka oma ühe põhitoidu lepa. Koprapoegi ohustab Laanetu sõnul üha enam saarmas.
«Väga paljud pesakonnad ja territooriumid on tühjenenud. Alati pole ka selgelt aru saada, miks,» lausus Laanetu.
Paisus kopsakad kivid
Vahelaane jahiseltsi kütid nägid hiljuti Kossarti ojalt koprapaisu maha võttes üllatusega, et piiber oli tugevdanud paisu, mis koosneb tavaliselt roikaist ja mättaist, hulga mitmekiloste kividega.
«Midagi erakordset selles pole,» kommenteeris Nikolai Laanetu. «Kobras ehitab kõigist käepärastest materjalidest. Kanadas kärestikulistel veekogudel polegi tal teist teed.»