Peetri Kool: tahame taastada luterlikku haridustraditsiooni

Tartu Peetri kirik.

FOTO: Aldo Luud / Õhtuleht

Läinud aasta oktoobris kogunes Tartus Peetri koguduse õpetaja Ants Toominga eestvõttel seltskond mõttekaaslasi, kes olid innustunud ideest taastada Peetri kiriku juures tegutsenud Peetri kool luterliku erakoolina  (lasteaed ja põhikool).

Alustada on tulnud nullist, sest omaaegse Peetri kooli oli Nõukogude okupatsioonivõim 1940. aastal likvideerinud ja kirikule kuuluv ajalooline koolihoone on üsna troostitus olukorras.

Peetri kool asutati 1906. aastal Peetri koguduse eestseisja Heinrich Koppeli initsiatiivil ja koguduseliikmete annetuste toel, ajendatuna Tartu eestlaskonna soovist tagada oma lastele emakeelne ja kristlikel väärtustel põhinev haridus.

2011. aasta lõpul Peetri kooli taastamiseks moodustatud MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool liikmeskonda kuulub tosinkond inimest, kellest enamikul töökogemus haridussüsteemist, elav suhe Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga (EELK) ja teoloogiline kõrgharidus. Valminud on kooli arengukava, käivad läbirääkimised koolihoone kasutusele võtmiseks.

Ajaloost tänapäeva

Peetri kool seab oma missiooniks toetada perekondi laste kasvatamisel, lähtudes kristlikust eetikast ja eesti rahvuskultuurist. Kristluse all mõistame luterlikku traditsiooni ja oleme seotud EELKga. Selliselt on luterlik Peetri kool õppeasutus, kus konservatiivseid ehk ajaproovile vastu pidanud väärtusi soovitakse vahendada innovaatiliselt ja tänapäeva metoodikat kasutades.

Miks peaks 21. sajandi Eesti kool oma tegevuse alustena rõhutama rahvuskultuuri ja luterlikku traditsiooni? Iga uus põlvkond jätkab oma tunnetuslikku keskkonda kujundades sealt, kus eelkäijad on lõpetanud.

Eestlaste ajaloos on luterlusel olnud oluline ja sageli määrav roll kultuuri ning hariduse edenemisel. Olgugi et seda püüdis kummutada Nõukogude okupatsiooni ajal massiivses tiraažis ilmunud ateistlik kirjandus.

Luterlikule traditsioonile oleme võlgu paljud oma kultuuritavad (nt koorilaul) ja mitme sajandi vanuse pea täieliku kirjaoskuse.

19. sajandi rahvuslikul ärkamisajal arenes koguduste juures seltsiliikumine, eesti haritlaste esimese põlvkonna moodustasid valdavalt teoloogid. Eesti poistele oli ülikooli usuteaduskond pea ainus võimalus saada kõrgharidus.

Kirik oli inimese elukaare lahutamatu osa ristimisest matuseni – kust mujalt kui meetrikaraamatutest saab suguvõsa uurija peamisi eluloolisi andmeid oma esivanemate kohta.

Eestlased tavatsevad pidada töökust rahvusliku identiteedi osaks hoomamata, kui palju võlgneme oma püsimise luterlikule tööeetikale, mis rõhutab kohusetunnet, ausust ja ratsionaalsust. Sõjajärgse pagulaskonna koondumiskohtadeks ja rahvusliku identiteedi kandjateks said nii kogudused kui ka üliõpilaskorporatsioonid.

Kodumaal oli okupatsioonivõim ühtviisi vaenulik rahvusliku mõtte ja kiriku vastu.

Seega pole suurel osal okupatsiooni ajal üles kasvanud inimestel praktilisi teadmisi religioonist ja nad on kirikust võõrandunud. Oleme jõudnud tänapäeva, mil ühiskonna eetilisele kriisile otsitakse lahendusi presidendi tasemel. Tegu on taas aga ülevalt alla suunatud lahendusega.

Miks see kool valida

1900. aastal peetud «Koolikõnes» rõhutas Villem Rei­man, et «kool ilma kõlbliku, vaga elu kosutamiseta kasvatab tarku kelmisid».

Kristlikku eetikat ja rahvuskultuuri tähtsustav haridusasutus on 21. sajandi alguse Eestis olulisemgi kui 20. sajandi alguses. Väikerahva rahvuskultuuri püsimine globaliseeruva maailma tõmbetuultes (nt ingliskeelse meediaruumi levik) on üha raskem proovikivi.

Postmodernismi ajastul on tavaks rääkida väärtuste suhtelisusest, piirid hea ja halva, aktsepteeritava ja taunitava vahel on ähmastunud. Piltlikult väljendudes on postmodernistlik ühiskond edev ja ükskõikne: igaühel on võimalik suurustleda isikliku tõega, mis teisi üsna vähe huvitab.

Tänapäevane eurooplane, ka eestlane, ei tea päris kindlalt, kust pärineb tema eetiliste tõekspidamiste miinimum (nt kuldne reegel) ja millesse uskuda.

Tundmata iseennast ei suudeta õppida tundma ka endast erinevat. Kokkuvõttes tuleb nentida kummastavat paradoksi: olla 21. sajandi Euroopas konservatiivne, st väärtustada rahvuse ühismälu, tähendab olla radikaalne.

Miks peaks keegi valima oma lapsele erakooli, ja veel kristliku erakooli?

Hariduse paradigma ei muutu enam aastasadade või põlvkondade vahetumisega, muutused toimuvad meie endi silme all iga päev. 21. sajandi infoühiskonnas ei ole mingit tarvidust lastele teadmisi kulbiga pähe kallata, palju tähtsam on aidata neil kasvada ühiskonnas väärtuslikeks ja hakkamasaavateks isiksusteks.

Loomulikult ei oska me vastata küsimusele, millist inimest vajab ühiskond 20 aasta pärast. Kuid me saame seista hea selle eest, et põhiväärtused oleksid paigas olukorras, kus inimkond tehnoloogilises progressis hälbib inimsusest ja valib ennast valikuvabaduses lõhki.

Erakool loob võimalused oma laste kasvamises kaasa rääkida ning olla noortele nende arenguteel toeks. Kristlik erakool annab sellele arengule põhisuuna ja alusväärtused, mille põhjal saab noor inimene oma valikuid sättida, seeläbi kasvada ning ehk ka ühiskonda kasvatada.

Ühiskonna moodustavadki inimesed oma väärtuste, tõekspidamiste, valikute ja tegudega. Seega võimaldab kool väärtuskasvatust suunaga alt üles.

Tundeerk ja loov laps

Usundiõpetus tugineb koolis luterlikule maailmavaatele ning Pille Valgu usundiõpetuse õpetamise mudelile, pidades silmas loomulikult ka riikliku õppekava eesmärke.

Enne maailma religioonide võrdlevat tundmaõppimist peaks laps omandama religioosse kirjaoskuse lähtuvalt konfessioonist, mis on enim kujundanud tema vahetut kultuurikeskkonda. Austades Jumalat, õpitakse austama kogu loodut ja inimväärikat elu.

Koolielu korraldamise juhtmõteteks on eesmärgipärasus ja läbimõeldus.

Miks on väärtuskasvatus eriti oluline lasteaias? Aju-uuringud kinnitavad, et just esimesed seitse eluaastat on määrava tähtsusega inimese põhiväärtuste ja hoiakute kujunemisel. Koolieelses eas pannakse alus terve ja tervikliku isiksuse arengule, väärtustades õppe- ja kasvatustöös nii hingelist, vaimset kui ka füüsilist arengut.

Meie eesmärk on, et lasteaiast kooli minev laps oleks hooliv ja hingeliselt tundeerk, ta mõtleks oma peaga, oleks loov ja initsiatiivikas, tal oleks tugev tahe, nii et ta suudab ja oskab oma ideid rakendada.

Erakoolis hariduse omandamine pole ammugi eliidi privileeg. Eesti õpilase vajadustest lähtuv haridussüsteemi rahastamismudel tagab riigi toetuse ka erakoolidele. Kohustuslikule õppekavale eriomast aktsenti lisav luterlik Peetri kool loodab rikastada pikkade traditsioonidega Tartu haridusruumi.

Aeg on selleks küps ka koolivõrgu arengu seisukohalt: viimastel aastatel jõudsalt kasvanud sündimus tingib kohtade vajaduse nii lasteaedades kui ka põhikoolides. Seega soovime alustada just lasteaia ja põhikoolina.

Et hea nõu on kooli rajamisel kallis, ootab MTÜ Tartu Luterlik Peetri Kool oma ridadesse teotahtelisi mõttekaaslasi haridusvaldkonnast.

Tagasi üles