Ott Toomet: helkuri kandmisest ja jalakäijate õigustest

Helkurid. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Helkuri kandmise kohustus pimedal ajal on ilmselt mõttekas. See vähendab aga jalakäijate ning suurendab autojuhtide õigusi. Üks igasügisestest teemadest on see, kas jalakäijad kannavad või ei kanna helkurit. Helkuri kandmise nõude põhjendus on loogiline: helkur teeb jalakäija liikluses tunduvalt paremini nähtavaks. Tervikuna on probleem aga keerulisem.

Nõuded mõlemale

Liikluses on kaks poolt – autojuhid ja jalakäijad. Ohutuse tagamiseks on võimalik mõlemale neist panna nii kohustusi kui ka anda õigusi. Helkuri kandmise nõue praegusel kujul lisab kohustusi ainult jalakäijale.

Põhimõtteliselt oleks võimalik ka esitada nõudeid ainult autojuhtidele. See peaks siis kõlama umbes nii: pimedas tuleb sõita nii kiiresti (aeglaselt), et oleks võimalik õigel ajal tumedais rõivais jalakäijaid näha. Praegustes reeglites seda pole.

Sisuliselt võetakse praegu jalakäijalt ära õigus «olla halvasti nähtav». Siin toodud näide, vastupidi, võttis autojuhilt õiguse «sõita kiiremini, kui ta näeb». Kumma poole õigust peaks avalikkus rohkem soosima?

Näen siin kolme võimalikku vastust: majanduslik, filosoofiline ning «positiivne» – otsustajad peaksid teadma, kas helkuri kandmine ka tegelikult ohutust suurendab.

Loomulik liikumisviis

Majanduslikus mõttes on helkuri kandmise kohustus ilmselt õigustatud. Helkur ei maksa peaaegu midagi ja selle kandmine on seotud minimaalse ebamugavusega. Pimedal ajal 90 kilomeetri asemel 50 kilomeetrit tunnis sõita on ilmselt keerulisem. Kuid peab ka aru andma, et inimeste hinnangud sellele, kui raske on midagi teha, võivad olla väga erinevad.

Ja veel – kuigi tavaliselt on helkurit kanda väga lihtne, siis juhul, kui see äkki kaob või kui seljas on teised riided, võib see osutuda küllalt keeruliseks.

Küsimusele üldinimlikust küljest lähenemine kaldub pigem jalakäijat eelistama. Kahel jalal kõndimine on Homo sa­piens'i loomulik liikumisviis. Helkuri kandmise nõue aga signaliseerib midagi muud: tegu ei ole enam «loomuliku liikumisega», mida igaüks võib alati teha, vaid hoopis «liiklustoiminguga», mis nõuab «erivarustust».

Pealegi jala liiguvad rohkem vaesemad inimesed, autosõitjad on pigem rikkamad inimesed.

Kas helkuri kandmine muudab kokkuvõttes liiklust ohutumaks? Vist küll.

Helkur suurendab jalakäijate nähtavust väga palju, kuid võib-olla muutub seetõttu ka liiklejate käitumine. Kui lootusega helkuri mõjule kaasneb ka kiirem sõit pimedas või julgem jalutamine sõiduteel, siis ei ole lõpptulemus ilma spetsiaalsete uuringuteta selge. Kõrvalefektina võib niisugune nõue vähendada ka jalgsi käimist ja niimoodi halvendada tervist.

Midagi vastutasuks

Need mõtted annavad meile ka paar käitumisjuhist edaspidiseks. Esiteks, liiklusohutus on kompleksne probleem ning sellealased otsused nõuavad korralikku taustteavet. Seda peaksid poliitikud meeles pidama.

Teiseks, hoolimata kõigist siingi toodud vastuargumentidest on helkuri kandmise nõue ilmselt põhjendatud – nähtavus paraneb lihtsalt niivõrd palju. Päris kindlad ei saa me selles aga olla. Kuna sellise nõudega kaasneb jalakäijate õiguste vähendamine autojuhtide kasuks, siis võiks mõelda hoopis mõnele muule kompenseerivale sammule.

Tartus sooviksin mina kõige rohkem näha üldist liikumisvõimaluste analüüsi jalakäija seisukohast.