Luts sai kõvasti sugeda

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

«Kewade» esimene arvustus ilmus 6. novembril 1912 Postimehe esiküljel gooti kirjas. Avaldame selle muutmata kujul siinsamas allpool tänapäevases kirjas.

FOTO: DEA

6. novembril 1912 ilmus Postimehe esiküljel väike arvustus Oskar Lutsu trükivärske «Kewade» kohta. Kriitikud ei osanud arvata, et sellest teosest saab mitme põlve lugejate lemmik ja eesti kultuuritammiku võimsaimaid puid.

«Kewade» tõrudest on võrsunud lisaks kirjandusteostele loomingut nii teatrilaval mängimiseks ja kinolinal näitamiseks kui ka kunstisaalides ja koduseintel väljapanekuks.

Lugejate ette tõi «Kewade. Pildikesed koolipõlwest» esimese osa sada aastat tagasi novembris Eesti Kirjastuse-Ühisus Postimees. Kui Luts nägi, et tema oma kulu ja kirjadega ilmunud raamatut osteti kallist hinnast hoolimata, andis ta peagi trükki «Kewade» teise osa. Selle üllitas aastal 1913 Tartus osaühisus Noor-Eesti Kirjastus.

Lutsu jutustuse arvustajad ei kiida seda taevani. Esimene kriitik A. J. (kirjanduskriitik ja Postimehe ajakirjanik Anton Jürgenstein) nimetab 6. novembril 1912 Postimehes küll «Ke­wade» häid külgi, ent heidab kirjanikule ette hooletut keelekasutust.

Teise arvustuse kirjutas A. H. T. (Anton Hansen alias A. H. Tammsaare) 26. novembril 1912 Päewalehes. Seal saab Luts kõvasti sugeda «Kewade» sõnavara pärast, sest ta on pannud kirja ka selliseid sõnu, mis arvustaja meelest ei sobi heasse kirjandusse.

Samas teeb Tammsaare tähelepaneku, et Lutsu jutustuse «eitavad iseloomud» Toots ja Lible «on hästi wõi rahuloldawaltki wälja tulnud, jaatawad aga on kõik wärvita, huwituseta targutus».

Päris imelik kohe, et niisuguseid kriitilisi etteheiteid esile kutsunud teos on tänini elavalt lugejate teadvuses ja kogu eesti kirjanduse kullavara hulgas. - - Ruum ei luba seekord pikemalt kirjutada.
------------------------------------------------

Kirjandusest.

O. Luts. Kewade. Pildikesed koo­li­põl­west. Tartus, 1912. E. K. Ü. «Postimehe» trükk. 159 lhk. Hind 60 kop.

Jälle hulga aja tagant raamat, mida kaswawa häämeelega wõi lõpuni lugeda. See on enam, kui meie wiimasel ajal ilmunud jutukeste kogud, kus ainult üksikuid miniaturisid joonistatakse. Siin on pildikesed suuremaks kogupildiks ühendatud. Kõikides on ühed ja needsamad inimesed tegewad. Selle läbi on kirjanikul wõimalikuks saanud meile julge käega iseloomusid joonistada, mis meie silmade ees elawad ja liiguwad.

Wististi leiawad meie keeleteadlaste-luule harijad eesolewast raamatust wähe «suurtsugust.» Peab ka tunnistama, et kirjanik keelega mitte kõige suurema hoolega ümber käinud ei ole ja temal seda külge edaspidi enam tuleb läbi töötada. Kuid selle eest on raamatus sisuliselt nii palju tõsist luuleõhku, et kirjanik palju lootusi äratab, kui ta mitte ära ei wäsi täiusele püüdmast. Temal on palju andi elu tähele panna ja inimesi kujutada, armastuse ja osa­wõtmisega kujutada ja lukkupandud tundeilma sisse tungida. - - Ruum ei luba seekord pikemalt kirjutada.

Soowime raamatule rohkesti lugejaid ja ootame põnewusega lubatud järge. A. J.

Tagasi üles