Kunstnik puudutab ehtega naist

Näitusel on eriliselt esile tõstetud üks rinnanõel. See on välja pandud nii ehedalt kui ka fotosuurendusena. Foto: Sille Annuk

«Mulle ei meeldi sinu ehted, need nii kribud.» – «Ega need ei olegi vanamuttidele. Need on noorematele, kes kõnnivad mööda punast vaipa, mitte meie presidendi vastuvõtule, vaid Nobeli auhinda kätte saama.»

Selline lõbus vestlus käis Ahti Seppetiga tema näituse «Väikevorm kui ehe» avamisel. Ta tegi juba kolmanda komplekti näitusekõlblikke ehteid.

Seppet on Tartu üks mitmekesisema ampluaaga autoreid. Peale skulptuuride ja maalide on ta loonud põnevamaid ins­­tallatsioone. Kõik need kunstialad on esinda­­tud ka praegusel väljapanekul. Oma loomingus kasutatavates materjalides on aga Seppet jäänud moe suhtes poolele teele.

Tõenäoliselt esimesena Tartus on ta maalinud akte punase veini ja kohviga, skulptuuris on tema lemmikmaterjalide pronksi, puu, kivi ja keraamika kõrval ka alumiinium ja vineer, mis näiteks sada aastat tagasi ei tulnud kõne allagi. Kuid mida ei ole, need on moekad ekskremendid, uriin, veri ja sperma, mille näitusel kasutamist väärtustatakse nüüd eriti kõrgelt – näiteks 2000 euroga.

Siiski ei ole Seppetile öko­­loogiline mõtlemine võõras: tema kui ehtekunstniku põhimaterjalid on pronks ja puu. Täpsemalt – aastaid kuivatatud õunapuu ja skulptuuride valamisel üle jäänud pronksitükid, aga ka näiteks Pärnu rannast leitud tõenäoliselt hülge lõualuu.

Arhailisema hõngu saamiseks on pindu patineeritud, samuti lisatud kuldlehti, hõbetraati, poolvääriskive, pärle ja koralle, mis on andnud ehetele igavikulisuse ja elegantsi.

Seppet on pronksist kaelaehteid ja rinnanõelu valmis-tanud kaua, vaheldumisi medi­­teerides ja töödeldes. Ja vaatajad hakkavad ehetes sisalduvaid motiive – lind, ikoon, fallos, tähistaevas – nägema alles pikemalt uurides.

Kunstniku skulpturaalne anne avaldub kõige ilmekamalt puust käevõrudes. Nende vorm on iga ehte puhul erinev ja samas lihtne ning need on nii suured, et autor saaks raken­­dada ka ennast kui maalijat. Tal on eeskujuks olnud hiina ja jaapani napid tušijoonistused.

Tampere maja galeriisse sisenejale on esimeseks üllatuseks näituse kujundus. Üllatuseks on ka ehete originaalsed pakendid, milles peegeldub loomeprotsess.

Iga kaelaehte ja rinnanõela valmistamine on alanud märkmikuga, kuhu kunstnik on loetamatu käekirjaga üles tähendanud selle kunstiteosega seotud mõtted ja tegemised. Ja kui ehe on valminud, siis on märkmikusse põletatud süvend.

Autori mõtted on saanud sümboolse lõpu ja samas on ehtele valminud panipaik. Aga see pole veel kõik: põletus oma maalilisusega on sama kunstipärane kui ehe ning annab selle kontuure järgides ehtele erilise jõu. Kui efektne!

Ühe käevõrukomplekti juures õhkas näituse avamisel autor: «Küll on erootiline!» Alles siis sain ma aru, et käevõrus oli peidus naise alakeha kujutis.

Avakõnes rõhutas Seppet, et naine see ongi, kes on teda ehete tegemisele suunanud. Ja järgmisel päeval ütles kunstnik usalduslikumalt: «Kui naine kannab minu ehet, siis on mul tunne, et seal on olemas ka minu käe puudutus.» Sellepärast ma selle artikli kirjutasingi.

Veel vaid nädal

• Tampere majas (Jaani 4) on avatud Tartu kunstniku Ahti Seppeti näitus «Väikevorm kui ehe III».

• Väljapanekut saab vaadata 12. novembrini.