Korstnapühkimise saladusi avastamas

«Korstnaluuaga pühkides tuleb seista kindlasti allatuult, sest siis lendab august tulev tahm eemale,» õpetab Koit Koppel (vasakul) Jaan Olmaru ja lisab, et kuigi töö on ohtlik, ei kanna korstnapühkijad tavaliselt turvavarustust. Foto: Kristjan Teedema

Tegelikult tahtsin ma raha kokku hoida. Seetõttu ei tellinud koju korstnapühkijat, vaid otsustasin tüütu töö ise ära teha – katusele polnud mul nagunii plaanis kõõluma minna ja tahmakulpi oskab käes hoida ju igaüks.

Nii kiskusingi ühel õhtul hoogsalt ahju tahmalõõride katted ära ja piilusin taskulambivalgel sisse. Pilt oli kõike muud kui ilus. Juba koos luugiga kukkus paras ports tahma põrandale ja lõõrist paistis lausa kuhi. Tõin köögist lusika ja supikulbi ning asusin usinalt tööle.

Üsna pea oli selge, et kööginõudest pole selle töö juures abi. Esiteks kippus lusikas pidevalt lõõri kukkuma, teiseks oli supikulbi vars lootusetult pikk ning seda polnudki võimalik pisikesest august sisse keerata. Kolmandaks olin jõudnud paari minutiga ennast niivõrd nõgiseks teha, et tööisu hakkas kaduma. Seisin hetke nõutult, kuni korraga meenus hiljutine tuhaimuri sooduspakkumine.

Umbes tunni pärast olin moodsa masinaga poest tagasi ning lükkasin «tolmuimejale» voolu taha. Tuhk ja tahm kadusid lõõrist nagu imeväel ning esimesed minutid ei tõstnud ma silmi lõõriaugust kaugemale. Kui ma aga lõpuks pilgu selja taha viskasin, ei uskunud ma nähtut – kogu elamine oli täis musta hõljuvat tuhka ja tahma.

Profi õpipoisiks

Sellega minu katsed tol õhtul lõppesid, sest kogu ülejäänud aeg möödus kodu küürides. Järgmisel hommikul helistasin Tartu kuulsaimale korstnapühkijale Koit Koppelile ning palusin ennast õpipoisiks võtta. Lahke mehena oli Koppel kohe nõus ning paar päeva hiljem sõitsime uuesti lahingusse. Seekord juba kuldsete nööpidega munder seljas ning profist saatja kõrval.

«Mina olen seda leiba teeninud kolmkümmend kaks aastat,» kuulutab Koppel ning kingib alustuseks mulle ja fotograafile kuldse õnnenööbi. «Et päev korda läheks.»

Seejärel veab oma Volvo pagasniku tihedalt tööriistu täis – alustades haamrist, lõpetades korstnaluua ja kulpidega. Rämsi asulasse jõudnud, sõidame kõigepealt Uula poe juurde, sest kaupluse ahi ei pidavat tõmbama. Hoolimata sellest, et Koppeli ametivend seal mõni kuu tagasi pühkimas käis.

«Nädal aega hiljem tegin ahju tule ja kõik oli suitsu täis. Mitte mingit tõmmet,» imestab kaupluse juhataja Riina Kask ning vaatab mulle küsivate silmadega otsa. Tunnen ennast täpselt kui kits kärneriks ning raputan kaastundlikult pead. «Konkurent pühkis korstna kinni,» muigab Koppel ning võtab süü endale. «Ju ma pole piisavalt hästi õpetanud.»

Kuna lõõrid on korras, ronime lumisele katusele. Umbes viiemeetrist raudlatti korstnasse lastes on selgelt tunda, kuidas ühel hetkel takistus vastu tuleb. «Hakipesa,» tõdeb Koppel ning laseb mul pehmet troppi senikaua tampida, kuni lõpuks kang läbi läheb. Esimene töövõit on käes ning kauplusesse tagasi minnes kuulutan juba kaugelt: «Sellega peaks nüüd korras olema!»

«No näe, kaks meest on ikka kaks meest,» õitseb punapõskne Riina Kask ja saadab meid järgmisele objektile – kolmekorruselisse kortermajja, mille ühes korteris on kasutusel puiduga köetav katel.

Ka siin ronime kõigepealt katusele. Ilmselt Stalini või vähemalt Brežnevi ajast pärit raudredel on küll seina ääres, aga selle pulgad ei tekita enam erilist usaldust. Redel peab siiski vastu ning taskulambivalgel ukerdame mööda tuvisõnnikuga kaetud pööningut katuseluugi poole.

Õnneks on ilm vaikne ning korstna otsas seismine ei nõua erilist julgust. Koppeli juhendamisel viskan kilose raudpommiga korstnaluua auku ning meenutan juhendaja käest kuuldud lugu, kuidas ta käis aastaid tagasi Uderna hooldekodus korstnaid puhastamas.

«Kui tahma on palju, tekib korstnas surve, ja siis pressib see igast praost välja. Udernas oli nii, et käisin korstna otsas ära ja kui alla tulin, kuulsin, et sanitar kõnnib mööda koridori ja röögib mis kole. «Tule vaata, mis sa tegid!»

Oma arust ei teinud midagi, aga läksime siis ühte palatisse ja ... voodis maganud taat oli must kui moora kurat,» meenutab Koppel. «Mehed olid palatis suitsu teinud ja korstna puhastusluugi lahti jätnud.»

Kahekordne õnn

Tagasi poe juurde jõudes satume kokku memmekesega, kes ei usu oma silmi. Kas tõesti on lõpuks õnn ka tema õuele jõudnud? Kui kaks korstnapühkijat korraga vastu tulevad, siis see peab ju ometi midagi head tähendama. «Tere!» hüüab vanatädi nii, nagu oleks mind lapsepõlvest peale teadnud, ja ajab silmad suureks. Tunnen ennast taas veidi halvasti – korstnapühkija munder on jälle ühe vaesekese ära petnud.

Ka järgmises majas kurdab perenaine ahju kehva tõmmet ning ootab mult nõudlikult vastust. No kust võiks mina teada, miks tema ahi ei tõmba? Õnneks lubab Koppel mul hakata truubist kulbiga tahma kühveldama ning päästab suuremast häbist.

Koppeli sõnul on suhtlemisoskus korstnapühkija üks tähtsamaid omadusi. Sakslastel olla korstnapühkijatele lausa 200-leheküljeline käitumisõpik.

«Tänapäeval vähem, aga vene ajal oli mõnes maapiirkonnas nii, et memmel olid tee ja võileivad juba valmis, kui korstnapühkija tuli. Ja kui lõpuks ütlesid, et hea küll, ma teeks nüüd truubid ka puhtaks, tuli välja, et ta on ise juba kõik ära teinud,» meenutab Koppel. «Siis teadsid täpselt, kellel on lehm haige ja kes kellega käib.»      

Oskused täienevad

Korstna otsas käies kippusid sõrmed jäätuma, sooja ahju kõrval truubis trossiga harja liigutades kisub olemine seevastu higiseks. Kolme lõõri peale saab kilekott korralikult täis ning minu oskused aina täienevad.

Kõige tähtsam ongi lõõride harjamine, sest tahm takistab kivide soojenemist. Alustada tuleb korstna poolt, siis liikuda järjest kaugemale.

Korstnapühkija peab jälgima ka küttekehade tuleohutust. Näiteks teeb Koppel peremehele märkuse, kuna pliidisuu ees pole maas plekki. Teises kohas lükkab ta harjavarrega suitsuandurit ja kontrollib selle korrasolekut.

Tööpäeva lõpuks oleme läbi käinud viis objekti ning asume tagasiteele Tartusse. «Kuidas siis selle tolmuimejaga ikka on?» ei anna mul hing rahu. «Mõni klient lausa nõuab seda ja eks sellega saab tõesti kiiremini, aga ilma harjata ikka truupe puhtaks ei tee,» vastab Koppel ning kutsub tuhaimurit munapraadimise riistaks, kuna selle plekist korpus kipub pikemal töötamisel tulikuumaks minema.

Paar aastat tagasi muretses Koppel aga sellise tuhakoguja, mis ühendatakse tavalise tolmuimejaga. «No lasin ennast surnuks rääkida, maksis toona hingehinda – 600 krooni,» meenutab Koit. «Ühel objektil sain pool minutit tõmmata, kui filter oli kinni. Korra proovisin veel ja siis puhastasin kulbiga edasi. Pärast hakkasin selle 600-kroonise ämbriga kodus tuhka vedama. Eks rikastel on omad seadused.»

Õpipoisile paneb aga Koit Koppel üllatavalt hea hinde. «Tasub meie kursustele tulla küll. Üht-teist jääb ikka meelde ka ja eeldusi on. Kui veel natukene harjutada, siis ...» lausub ta ning lisab, et ega selle ametiga rikkaks saa, aga tõmbe saab küll korda.