Kuraasikas mees ajas kliinikumi õe nutma

Foto: Margus Ansu

Jaanus Kunts räägib oma loo põhjusel, et koostöö meedikute ja kannatanute vahel oleks tulevikus inimlikum. Erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kuido Nõmm aga kinnitab, et selles loos oleks kaitset vajanud hoopis tema töötaja.

Konflikt Jaanus Kuntsi ja kõne vastu võtnud triaažiõe vahel tekkis pühapäeva lõuna ajal esmalt telefonis, keris tuure üles sama päeva õhtupoolikul, kui Jaanus Kunts oma lapseootel naisega erakorralise meditsiini osakonda (EMO) jõudis, ning jätkus hiljemgi veel käreda telefonivestlusega, milles Jaanus Kunts nõudis kohtumist juhtkonna ja vanemõega ning märkis, et EMO personal peab suhtlemiskoolitusele minema.

«Ma ütlen, mulle ei meeldinud selle õe suhtumine,» meenutab Jaanus Kunts juhtunut. «Ta oli üleolev. Ta pilk oli selline, et mis te minust tahate, et mina tean, kuidas asjad käivad.»

Jaanus Kuntsile paistis juba algusest peale, et temaga suheldakse osavõtmatult ning püütakse aina leida ettekäändeid, miks ta mure ei ole tähelepanu väärt. Lõpuks visati toru koguni hargile ja tagasi ei helistatud. See on lühidalt.

Erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kuido Nõmm on juhtunuga hästi kursis. Seda lugu arutasid nad esmaspäevasel koosolekul erilise tähelepanuga, kuna sellest andiski teada konflikti teine pool.

Selle teise poole ehk triaaži­õe nimi on toimetusele teada. Kuid asjaolu tõttu, et õde on lapseootel ning et ta juba elas nädalavahetusel üle väga närvesöövad, koguni pisaraid välja toovad tunnid, siis kaitseb osakonnajuhataja Kuido Nõmm teda, öeldes, et ajaleheloos nimetamine tooks tema töötajale uut pinget, mis ei ole tulevase lapse tervisele hea.

Kõigest järjekorras

Esimesena sattus Kunts helistades traumaosakonna numbrile, kus talle anti teada, et see ei ole õige koht, ning öeldi edasi erakorralise vastuvõtu number. Seal toru tõstnud triaažiõele rääkis Kunts ära oma naisega seotud mure.

«Kõne vastuvõtja ütles, et kui laps liigutab, siis ilmselgelt me pabistame üle,» meenutab mees. «Ja siis ma läksin jah lõpuks närvi ja ütlesin otse ... Lõpuks küsisin, kas te arsti vande olete andnud. Ta hakkas nutma ja pani toru ära.»

Kunts jätkab, et ta ootas kaks minutit, ja kui talle tagasi ei helistatud, helistas ise uuesti. Seekord võttis vastu juba teine töötaja, kellele Kunts samuti oma loo ära jutustas.

«Temagi küsis, mis te karjute. Mina küsisin, et mis mõttes,» püüab Jaanus Kunts tolle teise vestluse üksikasju meenutada. «Teate, minule jäi küll mulje, et nad järjest otsivad põhjusi, miks meid mitte aidata.»

Õhtupoolikut EMO vastuvõtus, kuhu ta oma naisega jõudis, kirjeldab Kunts järgmiselt. «Registratuuri naisterahvas hakkas minuga jälle rääkima, et mis te siin karjute,» meenutab ta. «Ei, ma ei karjunud, ma lihtsalt seletasin neile natuke, et ma võin teha siin teile esmase koolituse, et inimesed, kes on šokis, neile te ei saa hakata rääkima, et ilmselgelt te pabistate üle. Ja siis ma küsisin veel, miks te toru ära viskasite või tagasi ei helistanud, sest mina tahtsin ju abi. Ja siis ta valetas mulle korduvalt, et ta ei visanud toru ära. See häiris mind väga. Ta valetas teiste ees ja ta tahtis selle loo kinni mätsida, sest tundis ilmselgelt süümekaid.»

Olgu lisatud, et Jaanus Kuntsi naise vaatas valvegünekoloog läbi – kõik osutus tema ja ta lapsega korras olevat. Kuntsi süda ei jäänud aga rahule veel õhtulgi, kui ta oma naisega kodus oli, ning ta helistas uuesti EMO vastuvõttu. Ta soovis paremat vastust küsimusele, miks erakorralise meditsiini osakonna töötaja temaga esimesel korral rääkides toru hargile viskas.

«Lõpuks tunnistas see õde üles, et pani toru ära jah, kuna mina olevat halvasti öelnud,» räägib Kunts.

Küsimuse peale, kas ta ise võis siis halvasti öelda, vastas Kunts, et kindlasti mitte. Aga lisas, et oli ärritunud ja võis rääkida valjema häälega.

«Ma küsisin ainult, et mis mõttes ma pabistan üle, et mida te räägite?» meenutab Kunts esimest telefonivestlust. «Et me oleme ju mures, et miks te ei taha meile abi anda. Ja siis ma ütlesin veel, et küll te mõistaksite, kui oleksite ise rase ... Jah, ma olen küll, vastas ta mulle. Ja siis hakkas nutma. Ja siis ma küsisin veel, kas te arsti vande olete andnud, ja siis pandi toru ära.»

Registreeritud turvajuhtum

Erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kuido Nõmme sõnul on nad kõnealuse loo registreerinud turvajuhtumina, põhjenduseks verbaalne agressiivsus ja ametiisikute solvamine. Turvajuhtumi lehel on kuue tunnistaja allkirjad.

«Meie eesmärk on osakonna turvalisusega seotud lood fikseerida,» ütleb Nõmm. «Et kõik need juhud, mil erakorralise meditsiini osakonna triaažiõed satuvad kas vaimse või füüsilise terrori alla, oleksid kirjeldatud ning et tulevikus oleks meil õigus suuremale kaitsele.»

Kuido Nõmm jätkab, et Jaanus Kuntsi kirjeldused selles loos on tegelikkusest sama kaugel kui Maa Marsist. Tal on laual viie töötaja seletuskirjad, mida ta lubab lugeda.

Andmesisestaja Maret Roosaar mäletab juhtunut järgmiselt: «Õde nõustas täiesti rahulikul häälel telefoniliinil olevat inimest. Ta küsis vaid täpsustavaid küsimusi, kui korraga oli minule kui kõrvalistujale üsna hästi kuulda iroonilist meesterahva sõimu. Õde kutsus korduvalt seda meest korrale, öeldes rahuliku häälega, et palun rahunege maha, me ju aitame teid, miks te mulle niimoodi ütlete, nii ei ole ilus. Ühel hetkel jäi õde vait ja siis kuulsin ma vaid, kuidas ta ütles telefonitorusse resoluutse häälega: «Jah ma olen rase, ma tean, mis see tähendab!»

Ta pani telefonitoru inertsiga hargile, puhkes laua taga nutma ja lukustas end triaaži WCsse. Me olime kõik sõnatud. Hetke pärast helises telefon uuesti, nüüd vastas sellele teine õde, kes ka korduvalt ütles, et kuulge, rahunege maha ja kuulake, kuhu te tulema peate. Me kutsume valvegünekoloogi ja te saate abi.»

Õde on inimene

Kuido Nõmm ütleb, et erakorralise meditsiini osakonna õde on ametiisik, kes ei pea taluma sõimu ja inetut kohtlemist.

«Tegelikult kaalusime siin, kas mitte selle juhtumi põhjal politseisse avaldus kirjutada. Sest lisaks sellele, et triaažiõde on kohustatud taluma suurt pinget ja olema kõrge valulävega, on eranditult kõiki inimesi teatud tingimustel võimalik endast välja viia. Sellises olukorras ei pea keegi oma pisaraid häbenema. Mitte keegi ei pea kõike lõpmatult suutma vastu võtta.»

Kuido Nõmm ütleb, et on kahetsusväärne, et nende osakond peab hakkama saama ilma turvatöötajata ning et tegelikult oleks väga vaja, et triaažis aset leidvaid vestlusi ja telefonikõnesid oleks võimalik salvestada. «Kui turvatöötaja viibib kohal või kui sildid on üleval, et triaažikõnelused salvestatakse, siis ma usun, et juba see on mõlemale poolele distsiplineeriv.»

Kliinikumi avalikkussuhete juht Kristi Tael ütleb, et kõik need teemad on kliinikumis arutusele tulemas. Ta lisab, et kirjeldatud juhtum on kahetsusväärne ja kliinikum palub selle pere käest vabandust, kui neile nii ebameeldiv kogemus jäi, aga lisab, et suhtlemine on alati kahepoolne.

Jaanus Kunts ütleb, et ta saab ka teisest poolest aru. «Neile on see igapäevane töö. Aga inimesele, kes on läbi elanud võib-olla oma elu hirmsaima kogemuse, on see erakordne olukord,» räägib ta.