Rein Pakk mängib Rein Pakku hea meelega

Rein Pakk Foto: Liis Treimann

Äsja esietendus Vanemuises «Tagasi Eestisse», kus Rein Pakul (44) on peaosa, ja hooaja algul tuli vaatajate ette temaga nimiosas «Oblo­­mov». Tunnen teda 1980. aastatest, kui ta käis toimetuses vend Heiti Pakuga, nii et intervjuu käis sinatamisi.

Kui palju vastab sinu praegune tegevus Vanemuises sellele, mida sa kujutasid ette oma esimeses näitlejatöös selle teatri laval, Ain Mäeotsa lavastuses «Koidula veri»?

Mul on läinud Vanemuises seni väga hästi. Olen saanud teha just seda, mida olen tahtnud.

Kindlasti oli mul juba «Koidula vere» tegemise ajal plaan ka kirjutada ja lavastada, aga ma ei võinud loota, et ma toon juba mõne aasta jooksul Vanemuise lavale tervelt kaks enda kirjutatud tükki. Ometi nii läks ja mõlemad – «Don Juan» ja «Inimese parimad sõbrad» – on leidnud oma publiku.

Muidugi olen ma tänulik kõigile vanemuislastele, kes on mind usaldanud, kuid kõige enam ja ennekõike olen tänulik vaatajatele. Põhjuse ja õiguse kirjutada, lavastada ja mängida ka edaspidi annab mulle just publik.

Milliseid osatäitmisi Vanemuises pead oma suurimaks õnnestumiseks?

Küllap tuleb õnnestumisteks pidada kahte viimast rolli, Oblomovit ja Johni.

Oblomov oli keeruline töö, väga vastuoluline ja mulle äärmiselt huvitav roll. Eks ka vastutusrikas – olen ju esimene Oblomov Eesti lavadel. Gontšarovi «Oblomov» on suurepärane romaan, vene kirjanduse üks tähtteos. Dostojevskigi on öelnud, et Oblomovi tegelaskuju oli tema Mõškini prototüüp.

Ma väga loodan, et ma ei jää kodumaise teatri ainsaks Oblomoviks, sest seda kuju on võimalik väga mitmeti avada.

Johni roll oli minu teine teatrikoostöö Urmas Vadiga, keda ma pean väga heaks dialoogikirjutajaks. See aga on teatritekstide loomisel esmatähtis oskus. Mulle meeldib tema dialooge mängida, need on rikkad ja sügavad.

Ma usun, et Urmase tööstiil ei sobi kõigile näitlejatele, aga mulle väga meeldib. Ta kasu-tab laval nappe vahendeid, mille elamapanek nõuab näitlejalt täpsust ja kujutlusvõimet. Minul kui näitlejal on kujutlusvõime üks peamisi töövahendeid.

Tartu Postimehes ilmus 30. oktoobril Põim Kama arvustus, milles on kirjas, et «viimase aasta jooksul mitmeid kandvaid rolle kehastanud Rein Paku kohta võib üldisemalt öelda, et ta mängib väga hästi Rein Pakku». See osu­­tub arvustaja sõnul probleemiks siis, kui «roll jääb Paku (lava)isiksusele kaugeks». Mil määral see arvamus läheb kokku sinu arvamusega?

Olen sellega väga nõus! Oma senises näitlejatöös olen rohkem keskendunud tekstile, situatsioonile, mõttele ja vähem karakterile, tegelase mõtte- ja tundeloogika isikupärale, iseenda omast erinevale psühhofüüsisele, teistsugusele kõne või liikumise rütmile.

Minu fookus näitlejana on olnud pigem sellel, mida mängida, mitte keda mängida. Miks? Sest olen märganud, et niiöelda tüübi mängimine laval viib tihti fookuse liialt mõttelt ja tekstilt eemale. Ehk siis võib öelda, et see Rein Paku mängimine on olnud mingis mõttes meelega.

Tegelikult olen püüdnud teadlikult vältida rolle, mis minu isiksusele kaugeks või võõraks jäävad. Alati pole see võimalik olnud, kuid olen ikka püüdnud ei öelda.

Johni tegelaskuju puhul sai Urmasega seatud ülesandeks just nimelt kindla mõtte- ja meelelaadi ning käitumisega karakteri loomine ja see laad erineb suuresti minu enda omast.

Ma usun, et ka Oblomovi tegelaskuju erineb Rein Pakust üksjagu. Ja kindlasti erines Rein Pakust ka turismitalu peremees Tõivet «Don Juanis».

Vanemuisesse võeti sind tööle näitleja ja lavastajana, kes kuulub ka draamajuhi loomenõukogusse. Millal saavad vaatajad näha sinu järgmist uut lavastust?

Kevadel alustan proove. Tõenäoliselt on see taas minu enda kirjutatud. Ja vaataja ette jõuab see lavastus septembris 2013, uue hooaja alguses. Praegu on veel vara sellest tükist rääkida, ütlen vaid niipalju, et see räägib inimteadvuse eri tasanditest.

Kevadel 2011 vastasid ühele mu küsimusele nõnda: «Ma arvan, et loomenõukogu hakkab tegema seda, mida loomenõukogud tegema peavad – teatri draamažanri tööd arendama, planeerima ja tulemusi konstruktiivse kriitika vaimus hindama.» Kuidas vastab su toonane ettekujutus loomenõukogu kohta nüüdsele tegelikkusele?

Ikka vastab. On ju Urmas Lennuk Vanemuise draamaplaneerimise tööd just selles suunas arendanud. Minu meelest on Vanemuise repertuaaris nii mõnigi värske lavastus, mis endisaegse lähenemise korral seal poleks.

Aga eks praeguse loomenõukogu töö viljade maitsmine on suures osas veel tulevikus, sest planeerimistsükkel on Eesti suurimas teatris pikk.