Raimu Hanson: algaja näitleja mängib peaosades

Johann Voldemar Jannsen, «Koidula veri», 2008. Foto: Sille Annuk

Praegusele hooajale Vanemuises annab tooni Rein Pakk. Ta on senisest kolmest uuest sõnalavastusest peaosatäitja kahes. Oblomovina samanimelises draamas tuli ta vaatajate ette esimest korda septembris ja Johnina draamas «Ta­­gasi Eestisse» eelmisel nädalal.

Kuidas on võimalik, et alles kuus aastat tagasi teatrinäitlejana vaatajate ette astunud mees saab järjest peaosasid? Juba oma debüüdis – Mefisto «Faustis», Taavi Eelmaa lavastus Von Krahlis – etendas ta peamist rolli. Ja samuti järgmises, Ain Mäeotsa lavastatud «Produktis» aastal 2007. Ja Urmas Vadi autorilavastuses «Rein Pakk otsib naist!» Tartu Uues Teatris 2011.

Diplomita näitleja

Rein Pakku peaosades vaadates läheb alatasa mõte sellele, et tal ei ole akadeemilist näitlejaharidust. Ta on küll õppinud lavakunstikateedris aastail 1986 ja 1987, kuid lõpetas Tallinna pedagoogikaülikooli filmi- ja videokateedris filmilavastusalal 1996.

Näitlejaks ei tee diplom. Nii näiteks pole akadeemilist näitlejaharidust ka Rein Pakust vaid kümmekond aastat eakamail Jüri Lumistel ja Hannes Kaljujärvel (mõlemad lõpetasid Vanemuise teatris Evald Herma-küla stuudio 1979). Ometi on nad teenetega teatrimehed.

Minu meelest võiks kuueaastase staažiga ehk algaja näitleja veel veidi küpseda ja väiksemates osatäitmistes kogemusi omandada, et siis hiljem vaatajaid rabava rolliloomega rõõmustada. Senistes suurtes rollides on ta küll liikunud tõusujoones, ent need on küllaltki üheülbalised ja neis ei ole plahvatuslikku energiat.

Mida arvavad äkitselt Vanemuise esinäitlejaks kerkinud Rein Pakust etenduste arvustajad?

«Isikudraamana jääb «Oblo­­mov» ometi väheütlevaks, selleks on nimitegelane liiga kahvatu ja staatiline – kuigi armas ja kaastunnet äratav. Häirib seegi, et roll on otsekui Urmas Vadi «Rein Pakk otsib naist!» lavastusest üle kantud,» kirjutab Veiko Märka 5. septembri Eesti Päevalehes.

Tartu Postimehes ilmus 30. oktoobril Põim Kama arvustus «Tagasi Eestisse» kohta. Selles on järgmised read: «Viimase aasta jooksul mitmeid kandvaid rolle kehastanud Rein Paku kohta võib üldisemalt öelda, et ta mängib väga hästi Rein Pakku. Tal on üsna kindel ja väljakujunenud lavatüpaaž ning erilist karakteriloomet sinna kõrvale ei mahu.»

Probleemiks osutub arvustaja meelest see siis, «kui roll jääb Paku (lava)isiksusele kaugeks või võõraks ning ta ei suuda seda endale lähendada. Nüüdses lavastuses on ta suutnud küll. Rein Paku kehastatud Johnis on natuke kohmakust ja hädisust, natuke õrnust ja natuke huumorit, natuke pinget ja maailmavalu ning üsna palju Rein Pakku».

Arvamusi nii ja naa

Tema varasemate osatäitmiste kohta on nii- ja naasuguseid, kiitvaid ja kriitilisi arvamusi.

Naiseotsimise lavastust arvustades märgib Andres Laasik Eesti Päevalehes 9. aprillil 2011, et «väga tähtis on saada üle eelarvamusest. Kui Rein Paku nimega seostub tavainimesele tavaliselt mingi igav targutamine televisioonis, siis Tartu Uue Teatri lavastuses avaneb publiku ees uus ja ootamatu Rein Pakk. Täiesti huvitav, dramaatiline ja kunstilõhnaline». Kriitik lõpetab oma artikli tõdemusega, et lavastuse näitlejatöö on mõneti monotoonne.

Ülevaatlikku artiklit ei ole Rein Paku kogu teatritegevuse kohta minu teada veel paberile trükitud. Et saada kriitikutelt üldistust, palusin mõnel neist lehes avaldamiseks arvamuse saata.

«Näitlejana on Rein Pakk olnud väga huvitav ja hea, ebatüüpilise teatriteega näitleja kohta üllatavalt hea. «Oblo­­mo­­vit» ei ole kahjuks veel näinud,» arvab Valle-Sten Maiste. «Nii mõndagi osatäitmist olen ajakirja Teater. Muusika. Kino teatriankeedis meenutanud teatriaasta esileküündivamate seas.»

«Loomulikkus – see on omadus, mida tunnetan teatrisaalis mõnikord vähem, mõnikord rohkem. Mõni lavakunstnik peab selle nimel palju pingutama. Mõnele on see aga lihtsalt kaasa sündinud, nagu näiteks Rein Pakule,» arvab Triin Truu­­vert.

Samas näeb Truuvert teda olevat sellisena turvalises mugavustsoonis. «Võibolla tasuks sellest kasvõi korraks välja raputada? Võibolla tasuks olla julgem oma otsingutes, minna lubatud piiridest kaugemale? Miks? Sest just seda ongi kõige huvitavam jälgida! Nii endal kui ka kõrvaltvaatajal.»

Näitlejast teatrijuhiks

Võibolla on Rein Pakk süüvinud teatrisse mitmel tasandil – kirjutamine, lavastamine, näitlemine – mingil kindlal eesmärgil. Kui jürilinalikult seoseid otsida, siis on olnud tema sihiks võibolla saada Vanemuise juhiks. Ei oleks sugugi ime, ei oleks.

Teatrijuhi ametisse saaks see suurepärane ja vaimukas suhtleja kaasa võtta oma rikkaliku kogemuse ja head tutvused turundusest, reklaamindusest, meelelahutusärist ja toitlustusest, aga samuti televisioonist ja filmindusest. Teatrijuht Rein Pakk oleks teatrile ja publikule vahest kasulikum kui Rein Pakk näitlejana Rein Pakku mängimas.