Tiit Sild: Emajõgi, vanalinn ja city

Suur sebra laseks jalakäijaid igast suunast üle ristmiku ja muudaks autokeskse ala jalakäijasõbralikuks. Illustratsioon: Tiit Silla fototöötlus

Suure hurraaga 1990. aastate alguses turumajandusse sukeldudes ei osanud paljud meie seast arvata, et siinne tulevik koosneb paljuski läänes juba korda saadetud vigade kordamisest.

Õppimine teiste vigadest on loomulikult keeruline, tundudes olevat seda keerulisem, mida suurema organisatsiooni või struktuuriga, pean eeskätt silmas riigi ja linna tasandit, on tegemist.

Tollane aeg oli vaene. Muutus riiklik süsteem, eraomand kuulutati puutumatuks, kõrvale visati 1980. aastatelgi veel levinud ansambliline lähenemine linnaruumile ning instituutide ja laborite juhitud linnaplaneerimine üldisemalt. Igaüks kõpitses vaikselt oma krundi ja arenduse kallal.

Kuna raha oli kõigil vähe, ei juhtunud esimestel aastatel eriti midagi. Kes müüs suhkruvatti, kes tõi Soomest nätsu või äritses kilekottidega.

Tänav pole lihtsalt toru

1990. aastate teises pooles hakati planeerima esimesi kinnisvarakülasid, tekkis Ilmandu küla (rahvakeeli Lollidemaa), Tartus hakkas kerkima Uus-Ihaste elurajoon, samuti planeeriti ja ehitati esimesed suuremad kaubanduskeskused. Kõik see pani aluse autostu­mise järkjärgulisele kasvule ja teistsuguse eluviisi tekkele.

Et Eesti linnade asustus on hõre, siis tõsisemad probleemid liikluses esialgu viibisid, kuid tulemata need ei jäänud. Esimeste tõrgete ja ummikute tekkides hakkas Süsteem kohe kavandama laiemaid sõiduteid, lisades neile üha rohkem radasid, mis täitusid kohe ka autodega.

Aktiivselt asuti sümptomeid leevendama, mitte haiguse põhjuseid kõrvaldama. Uued tänavad planeeriti tavaliselt eelmistest laiemad, ikka vastavuses euronormidega, ja suuremate pöörderaadiustega, et võimaldada kiiremat läbisõitu.

Enamasti said need muudatused ellu viidud paraku jalakäiguruumi arvel.

Palju esmapilgul ebaolulist, sealhulgas kõrghaljastus, heideti tihti projekteerimisprotsessis kõrvale. Selle tagajärjeks ei ole kahjuks ainult inimliku dimensiooni kadumine, vaid ka tõsisemad projekteerimisvead, tuulekoridorid, ebameeldiv ja kõle linnamaastik, mille prioriteedid on autokasutaja kasuks tasakaalust väljas.

Tartu maantee läbimurdel Tallinnas tahab tuul mantli seljast rebida. Tartu maantee pikendus, kõrghaljastatud Rävala puiestee, on seevastu uhke ja esinduslik, kuid samas ikkagi meeldiv ja inimmõõtmeline puiestee.

Linna tänavad ei ole ainult torud, mida mööda autod ja inimesed liiguvad, nende kaudu suhestame end ümbritseva (kultuuri)ruumiga laiemalt.

Uut Vabaduse puiesteele

Teatud mõttes on Tartu Riia-Turu tänava ristmik olemuslikult sarnane Tartu maantee läbimurdega Tallinnas, olles sellest küll vist astme võrra veelgi kõledam (Tartu maantee ja Liivalaia ristmik on siiski jalakäijatele kõikides suundades läbitav).

Tartu linnaarhitekti Tõnis Arjuse peas sündinud ning koostöös jalgrattaspetsialisti Toomas Põllu ja maaülikooli maastikuarhitektuuri tudengitega autovaba nädala raames 22. septembril ümber jaotatud Tartu Vabaduse puiestee liikluslahendus toimis suurepäraselt ja oli loodetavasti teedrajavaks sündmuseks.

Autodele ja ühissõidukeile oli sõiduteest eraldatud kaks rada, ülejäänud alale oli planeeritud seda, mida tee laius parasjagu võimaldas. Kohvik, laste liikluslinnak, turnimisatraktsioonid, autoteest eraldatud jalgrattariba. Mulle meeldiks, kui hakkaksime mõtlema Vabaduse puiestee sellisele ümberkorraldamisele kogu aastaks.

Äärmuslikke võtteid võiks seejuures vältida: ei ole vaja kõiki autosid ümber suunata ega asfalti üles võtma hakata. Äärmuslikud meetmed on kallid, võtavad palju aega ja suure tõenäosusega ei meeldi mõnele suurele kasutajarühmale.

Piisab sõidukiiruse reguleerimisest, sõiduradade vähendamisest ja ümberkorraldamisest ning raskuskeskme nihutamisest nn pehmete väärtuste ja aeglasemalt liikujate poole.

Vabaduse puiesteelt vabanenud sõiduradadele võiks paigutada näiteks Maire Au-naste vanakraamituru, seda loomulikult tema nõusolekul. Saaks Tartu kesklinna aktiivset tegevust juurde ja Emajõgi tuleks Raekoja platsile lähemale.

Suur sebra ristmikule

Soovitan värvida Riia-Turu ristmikule suure sebra, eraldades ühe fooritsükli tervenisti kergliiklejatele. Üleminek sellisest ristmikust on küll veidi aeganõudev, autod peavad mõned sekundid kauem ootama, sest Riia-Turu ristmik on muutunud viimase kahe aastakümnega tõepoolest suureks, aga see oleks hea alguspunkt uuele Vabaduse puiesteele.

Võib-olla on see ettepanek naiivselt otsekohene, kuid selge on see, et sellel ristmikul on prioriteedid praegu paigast ära. Tegelikult muudaksime sellise võttega paremaks Tartu vanalinna ja uue kesklinna vahelise ühenduse.

Pehmed lähenemised linnaruumile on jõudu kogumas meil ja mujal. Pariis plaanib muuta 2,5 kilomeetrit Seine’i kallast autovabaks. See on augustikuudel toimuva Pariisi ranna projekti ja üritustesarja edasiarendus ning nende põhimõtete muutmine aastaringseks.

Muutusi mõtlemises on näha aga ka lähemalt, näiteks planeeritakse Tartu autovaba päeva sarnast sündmust järgmisel aastal siinsamas Eestis, Tallinnas Mere puiesteel.

Samal teemal: kesklinna planeering, TPM 5.9, 14.9, 21.9, 3.10 ja 16.10.