Käisin kunstinäitusel ja käisin teatris. Mõlemas lubati eesti algupärandit. Aga see oli s..t. (Huvitav küll, trükisõnas seda kirjutada ei kõlba, aga teatrilavalt öelda kõlbab).
Sirje Õim: kunst, mida enam näha ei taha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne koolivaheaja algust mõtlesin, et sisustaks oma teismeliste pojapoegade koolivaheaega lisaks muule ka ühe kunstinäitusega.
Aegade jooksul on nad mõned sellised päris edukalt ära seedinud. Liiati olin just käinud Helsingis, kus Ateneumis (mis avatakse, muide, hommikul juba kell 10 või isegi 9.30) oli Helene Schjerfbecki näitus ja seal istus mu meelest lausa lasteaiarühm põrandal ning kuulas tähelepanelikult, mida neile pildist «Toibuja/paraneja» räägiti.
Tartus mõtlesin poistega minna vaatama Art Ist Kuku Nu Uti näitust. Kutsusin tuttavaid vanavanemaid oma lapselastega kaasa tulema, aga siiski otsustasin näituse enne ise ära vaadata – tuli meelde kümne aasta tagune essee Eesti Ekspressis, kus oli ka Jaan Toomiku «purgijunnidest» juttu.
Esseed olin omal ajal oma õpilastega essee õppimise eesmärgil analüüsinud ja selle sisu oli õpilaste hulgas päris suurt poleemikat tekitanud. Ja tänu taevale, et läksin näitust vaatama.
Kõigepealt see Raul Meele ebatsensuursete sõnade rodu Eesti lipu moodi asjal (olen nimelt kuulnud, et päris riigilipp see polevat – kas värvitoon või mõõt olla mööda). Kas see on tõesti kunstniku/kunstnike tarbekeel? Või siis meeste oma? Mis rahuldust see pakub?
Lastele soovitati vanasti, et kui enam kuidagi-kuidagi ei saa, siis mine nurka ja sosista see sõna sinna nurka. No kuulge, aga selle on teinud ju täiskasvanud, õieti juba vana mees.
Mäletan, et kunagi nägin ka Tallinnas neid pilte. Siis ma ei viitsinud kõike läbi lugeda, aga nüüd lugesin, mõeldes oma teismelisi näitusele tuua. Öelge palun, kuidas saaks lapsi sellisele näitusele tuua? Kui see on tõesti eesti nüüdiskunst, siis oleme küll omadega pees. Ja miks peab just Tartu kunstimuuseum seda uuesti näitama?
Ja kui nüüd tulla Toomiku taiese juurde, siis see on minu meelest süütumgi Meele omast: ilusti eraldi ruumis, sinna sisse minna ei olnud soovi, nii jäi ka menüü iga purgi juurest lugemata. Liiati kui keegi teine on selle nüüd taasloonud. Imestama paneb ainult see, et Tartu kunstimuuseum kavatsevat selle (idee?) 2000 euro eest ära osta. Oleks ju ilus mõelda, et ostab seepärast, et keegi enam kunagi sellist asja kunstinäitusel vaatama ei peaks, aga siis tuleks ilmselt enda kohta öelda, et looda, looda, lollike!
Igatahes mina võtan mõlemat taiest enda kui vaataja mõnitamisena. Tuleb meelde menukas nõukaaegne anekdoot: mees tuleb koju ja ütleb naisele, et astus parteisse, naine vastab, et vaata ikka ette, kuhu astud, eile tulid koju ja ütlesid, et astusid sita sisse, täna astusid parteisse.
Ja siit saab sujuvalt edasi minna viimase teatrielamuse juurde: Urmas Vadi «Tagasi Eestisse». Mulle meeldib vaadata esietendusi, prantsuse keelepruugis nimetatakse seda lausa loomiseks, kõik on veel uus, saad ise oma arvamust kujundada … Aga see loomine algas taas s….misega ja s…pottide endale pähe kallamisega ja ebatsensuursete sõnadega.
Ilmselt oli täiendatud kolme kuulsat põhimõtet «ei räägi, ei kuule, ei näe» veel millegagi, aga millega? Kavalehelt oli lugeda, et lugu on mitmetasandiline, ja nii see (teatud mõttes) oligi: varju taga olid (vist) ahvid, siis tuli linale ka Herman Simm. Ilmselt tahtis näidend pilada midagi (uusisamaalike laulude kasutamine, emigrantide sissetoomine), aga ei saanud aru, mida või keda ja kas oli ka positiivne programm. Kannatav kunstirahvas?
Kui otsustada kasvõi aplausi järgi etenduse lõpus, mis oli ikka üpris kasin esietenduse kohta, siis ilmselt polnud mina ainus, kes ei sattunud päris vaimustusse.