Inimesed pildistavad seda, mida söövad

Tuneesias elav Karima Bizid käis eile hommikul turul, ja et sinna oli just toodud tuunikala ja kaheksajalgu, grillis ta need perele lõunaks. Karima Bizid on üks toidupildivõistlusel osaleja. Foto: Erakogu

Mismoodi näeb välja eesti rahvustoiduks peetav kaerakile ehk kisla või Kesk-Aasiast pärit ja peamiselt kikerhernestest koosnev roog hummus? Vastus on käeulatuses ehk Eesti Rahva Muuseumis.

Toksige interneti otsinguribale www.omalood.erm.ee ning kohe rullub lahti fotoseeria «Pildista, mida sa sööd!». Sealt leiate üles vürtsikilud, keedetud viinamäeteod ja tänavalt ostetud hamburgeri ning nätsu. Kõrvale saate lugeda, kes ja mis puhul on üht või teist toitu söönud, kus pilt on tehtud ning kuidas roog valminud – ammendamatu üksikasjade varaait.

Järeldada võib ainult üht: ükski inimene ei peaks alahindama iseennast ega seda, mida ta parasjagu sööb. Igaüks jõuab veel tänagi oma lõuna- või õhtuoote kas telefoni või fotoaparaadiga üles pildistada, teele saata ja toidupiltide kogumise kampaaniasse oma jälje jätta.

Harjumaal elav Inge Rumberg on võistlusele läkitanud üle paarikümne töö. Näiteks pildi maasikasmuutist, mille juures ta selgitab, et see on täiesti maasikamaitsega smuuti, kuigi tegelikult koosneb maitsestamata jogurtist, külmutatud punastest sõstardest, banaanist ja õunamehust.

Praekala ja karamellisuflee

Või siis tema pilt praekalast, mille kõrval on mozzarella ja toorsalat. Või foto karamellisufleest maasikatega – keele viib alla! Või pildid täiesti tavalistest toitudest, nagu härjasilmad toorsalatiga ning juustu ja tilliga tomativõileivad.

Inge Rumberg pildistab toite juba hulk aega ja kõiges on süüdi muidugi Facebook.

«Ikka küsiti seal minu käest, millega ma tegelen,» meenutab ta. «Siis sai neile öeldud, et kohe näitan, millega, ning asusin pilte üles laadima.»

Nii hakkas Inge Rumberg üles panema fotosid ka sellest, mida ta sööb. See meeldis kõigile ja pani naise edaspidi natuke teadlikumalt pildistama. Kuni ühel päeval ütles keegi, et saatku ta need pildid hoopis toidupildivõistlusele.

Inge Rumbergile meeldib süüa teha ning kodus püüab ta sellest alati maksimumi võtta. Tuntud ütlus «Sa oled see, mida sa sööd!» on tema meelest tõsi mis tõsi, kuna toitumine ongi inimese elus kõige tähtsam.

Inge Rumberg on erialalt ämmaemand, kes töötab reanimobiiliteenistuses õena, kuid võib maha pidada ka pika loengu tervislikust toitumisest, sealhulgas vabadest radikaalidest ja antioksüdantidest.

Kui Inge Rumberg läheb välja sööma, loeb ta menüü otsast lõpuni läbi, et meelde jätta, mida söögikohas pakutakse, ja hiljem põnevamaid variante ise kodus järele proovida.

Rumberg jälgib hoolega teisigi võistlustöid ja muudkui imestab, kui paljud inimesed viitsivad toiduga vaeva näha. Tema pilk jääb alati kauem peatuma seal, kus on toidu serveerimise ja kaunistamisega vaeva nähtud.

Karima Bizid õppis kokaks Tallinna Majaka teeninduskoolis.

Nüüd elab ta Tuneesias, on abielus tuneeslasega ja on kolme lapse ema. Talle meeldib uue kodumaa kliima ning ta usub, et seal on vähem stressi kui Euroopas. Araabiapärase nime taga, mida ta nüüd kasutab, on tegelikult täiesti tavaline eesti tüdruk.

Karima ütleb, et söögitegemine on tema kirg, nauding ja lõõgastus. Fotovõistlusest sai ta teada Facebooki «Köögimaniakkide» leheküljelt ning nüüdseks on ta sinna saatnud enam kui kolmkümmend pilti.

«Mulle väga meeldib vaadata, mida inimesed söövad,» räägib ta. «Isegi toidupoes jälgin enda ees kassalindil kaupa, üritades peas selgust saada, mida see inimene kodus söögiks teeb.»

Üks Karima Bizidi võistlusele saadetud piltidest on foto spinatist Kataloonia moodi. Äraseletatult tähendab see spinatisalatit rosinate, sibula ja seedermänniseemnetega. Teise pildi peal on tal eestimaised kartulid hakklihakastmega.

Hakkliha teeb aga eriliseks eksootiline vürtsitaim – Cayenne’i pipar.

Õrrekanamunade igatsus

Tartu Ülikooli etnoloogiaosakonna teadur ja toidukultuuri uurija Ester Bardone ütleb, et Eesti Rahva Muuseumi uus osaluskampaania annab päris hea ülevaate, mida inimesed 2012. aastal söövad, samuti sellest, mida nad on pidanud pildistamisväärseks toiduks. «Fotode allkirjadest saab teada paljusid nüansse, mida on põnev tulevikus analüüsida,» arvab ta.

Bardone kõneleb, et toit on igapäevases elus justkui nähtamatu. Vähemalt senikaua, kuni inimesed ei pea muretsema sissetuleku, tervise või muude probleemide pärast.

«See, mida me sööme, on aga seotud poliitiliste otsuste, ühiskonna üldise heaolu, samuti inimeste sotsiaalse staatuse ja haritusega,» räägib ta. «Toit on seotud väga paljude väärtushinnangutega, mida me iga päev endale teadvustada ei pruugi. Tihti märkame mingi toidu tähtsust alles siis, kui me seda enam süüa ei saa.»

Ja selle peale toob Ester Bardone näite õrrekanade munadest, mis olid tema lapsepõlves üsna tavalised, kuid on nüüd vähemalt linnaelanikele muutunud nišitooteks, kuna supermarketites laiutavad suurfarmide kanade munad.

«Nende maitse on aga täiesti erinev,» on teadlane veendunud.