Sinine vaagen kuue pilgeni täis õlletopsiga. Lontis põlvedega teksade taskutesse topitud kartulikrõpsud. Kellelgi hammaste vahele sigarina surutud küüslauguleivad. Treppidest üles ja alla voorivad õlletopslased. Isad, kelle ühe sõrme otsas on tüdrukutirts Valge Klaariga ja teise käe sõrmede vahel märksa hellemalt hoitavad neli mahaloksuvat õlletopsi.
Aeg-ajalt lälinaks ning asjakohatuks muutuvad räusked ja kommentaarid. Ja siis muidugi maha prantsatav õlletops, mis nii joogijanuse õllekandja kui ka sealsamas vedeleva korvpalli humalavesiseks teeb. Korvpalli? Kas see kirjeldus polnudki kuskilt õllesaalist?
Kahjuks mitte. Ja kahjuks siitsamast ülikooli akadeemilise spordiklubi korvpallisaali reedesest pea kolmetunnisest showtime’ist.
Õllekullerid spordihallis
Nii tõstabki Rocki peatreener pahaaimamatult oma seljataguse pingi juurest õllese korvpalli pallikasti ja pühib märgi käsi korvpallirätikusse. Suur ja haisev õllelaik on aga nagu magnet, millest kõik korvpallisõbrad läbi marsivad, õlleradu tribüünidele veavad ja millesse lõpuks istuvad ka need, kes on hiljem tulnud. Veidi märg tagumik pannakse esimese sulalume arvele.
Ma ei mõtle seda välja, sest kirjeldatu on Tartu Ülikooli akadeemilise spordiklubi korraldatavate mängude tavaline vaatepilt. Ikka sajad spordisõbrad, kes nii mängu eel, mängu vaheaegadel, kuid ka mängu ajal üles ja alla voorivad ning mida aeg edasi, seda ebakindlamalt.
Mulle endale õlu meeldib, mul ei ole õlle ja selle joomise vastu midagi. Kuid ma ei ole seda kunagi joonud ülikooli spordihallis – sest see on ülikooli spordihall (rõhk nii ülikoolil kui ka spordil). Kui spordisaalis õllejoomine muutub aga ühel hetkel silmatorkavalt segavaks ja kohatuks, siis hakkab see mulle väga vastu, ja veel enam avaliku korvpallimängu ajal.
Mul, nagu kõigil paaril tuhandel korvpallisõbral, on vaieldamatu õigus makstud piletiraha eest korvpalli vaadata ja mitte olla häiritud edasi-tagasi sebivatest õllekulleritest, kes pealegi on piisavalt kogukad, et hetkiti varjata kogu mängu ilu.
Võib-olla on see utreeritud näide, aga ma hästi ei kujutaks ette, et keegi söandaks ülikooli akadeemilise kontserdi ajal ülikooli aulas õlut juua ja veel vähem kuskilt õlleleti juurest seda kandikute kaupa juurde tuua. Sest seda ei tehta.
Aga akadeemilisusel ja akadeemilisusel on vahe. Ja spordis ütleb oma sõna nimesponsor – vist? Ka minu koori – Tartu Ülikooli kammerkoor – nimes on sõna ülikool ja eks nimehoidja ning kandja pea alatasa mõtlema, mis temas ja tema nime ümber toimub. See peaks olema iga ülikooli nime kandva üksuse huvi ja auasi.
Eurode eest õlleloigus
Õlletehas on Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna nimesponsor ja on arusaadav, et õlletehas soovib oma kraamiga spordisõltlasi ka õllesõltuvusse nakatada. Samas olen üsna kindel, et õlletehas ei sure ega ela sellest piskust õlletulust, mida mängu ajal teenitakse. See kasum on marginaalne.
Võib-olla julgeb mõni meeskonna turundusjuht öelda, et kui me õlut ei müüks, ei tuleks ka rahvas saali? Mina arvan vastupidi: rahvas tuleks saali ja lõpuks ometi saavad lahedalt istuma ka need korvpallisõbrad, keda mängu ajal õlu ei huvita ning kes ei pea siis kuueeurost piletit vahekäikudes laiaks istuma (näiteks ka Tartu Postimehe juht).
Ilmselt ma ei eksi, kui ütlen, et neid mänge käib vaatamas sadu lapsi, kes viimaks peavadki oma vanemate eeskujul õlut ja spordilahinguid lahutamatuks. Miks istub viieaastane korvpallipoiss oma higilapiga platsiveerel jõude, kuigi võiks suurte meeste õlleloike kuivatada? Õlu on ju mängu osa, pühkigu ära!
Üks asi veel, ja siin ei ole midagi isiklikku. Istun tavaliselt Tartu meeskonna selja taga ja otse üle platsi istuvad kutsutud külalised: peaminister, ülikooli rektor, ülikooli kantsler, professorid, korvpalliprofessorid, linna esindajad ja nende lähedased. See on turvaala, kus istujad õlle järel ei käi ja mängu ajal õlut ei joo. Seda enam, et nad on ka pildil.
Nähes õllepaanikat, mis «siinpool» tribüüne käib, läheb mõte alati sellele, et kui needsamad kutsutud külalised istuksid minu kõrval, küllap viskaks ka neil seesugune oktooberfest esimeste mängusekundite jooksul üle. Ehk võiksid nemadki siis mõelda, et midagi on viltu, kui akadeemilise spordiklubi esindusüritus näeb välja kui mis tahes õlletoober.
Ja mida aeg edasi, ei ole sellel kõigel enam mingit pistmist ei ülikooli ega Tartu ega spordiga. Üks telekaga kõrts kõik.