/nginx/o/2013/07/05/1876334t1h0df4.jpg)
/nginx/o/2012/10/30/1402552t1ha352.jpg)
Tartus on pea võimatu osta või üürida korterit, kust ratastoolis inimene pääseks liikuma kõrvalise abita, seetõttu kaaluvad linnavõimud võimalust ehitada sobivate korteritega maja linna raha eest.
Ratastoolis olija jääb eluaset otsides hätta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vajadus selliste korterite järele on pidev, ehkki järjekorra pikkus üha muutub, nentis Tartu abilinnapea Jüri Kõre. Viimaste päevade seis on, et järjekorras on viis inimest. Vaja oleks üht kolmetoalist, kaht kahetoalist ja kaht ühetoalist korterit, paraku ei leia linn ratastoolis inimestele pinda, kust nad saaksid liikuma korterist ja majast välja.
Kõre sõnutsi on linn kaalunud munitsipaalmajade kohandamist ratastooliinimestele sobivaks, kuid võimalused on piiratud. Isegi kui saab panna tõstukid, mis aitaksid tänava tasapinnast esimesele korrusele, on neis majades kasinad võimalused ehitada käimlad ja vannitoad ratastooliga ligipääsetavaks. «See ei ole perspektiivne tee,» möönis Kõre.
Takistus töölkäimiseks
Linn on proovinud leida kokkupuutepunkte ettevõtjate huvidega, et selgitada nende plaane üürisektori arendamisel. Kas on plaanis hakata üürimaju ehitama, ja kui ollakse valmis tegema linnaga koostööd, siis millises vormis oleks see kõige sobilikum.
Kõre sõnul oleks võimalus omandada mõnes majas esimene korrus, mis on liikumispuuetega inimestele ligipääsetav. Mõeldav oleks ka lahendus, et erafirma ehitab sobiva maja, aga linn rendib selles korterid.
Viimasel juhul tuleks siiski arvestada, et selline korterite rentimine lisanduks linna laenukoormusse, pealegi saaks linn ise maja ehitades laenuraha odavamalt kui erafirma, lausus Kõre. Paraku on linnaeelarve võimalused kasinad, et võtta ette nii suur projekt.
«Tundub siiski, et peame minema linnale majade ehitamise teed,» ütles Kõre. «Oleme orienteerinud tegevused üüriturule, eeldanud, et turg pakub, aga praegu ei paku. Nii on pikka aega olnud.»
Olukorras, kus töötukassal on raha töökohtade kohandamiseks, et ratastoolis inimesed tööle pääseksid, võib saada suureks komistuskiviks just see, et inimesed ei pääse kõrvalise abita kodust välja.
Trepiaste kui maailmalõpp
Küsimus pole vaid selles, et üksnes linn ei leia ratastoolis inimestele munitsipaalkorteriks sobivaid üüripindu.
Praegu perega Kastani tänavas elav, kuid uut üürikorterit otsiv Urmas Assor ütles, et temal ei ole õnnestunud leida sobivat korterit, kuhu ta ratastooliga teiste abita sisse pääseks ja mis ka hinnalt sobiks.
«Ka üks trepiaste on mulle maailmalõpp, sellest ma üles ei saa,» ütles Assor.
Õnnetuse tagajärjel seitsme aasta eest ratastooli jäänud mees vajab praegusestki korterist õue pääsemiseks abi, sest takistuseks on kaks trepiastet ja trepile paigaldatav kaldtee on liiga järsk. Kord juba tänaval, saab ta tänu Sebe uutele invarampidega bussidele ja bussijuhtide abivalmidusele linnas üksi igale poole sõita.
Assoril on õnnestunud leida töö, mida saab teha kodukontoris. Palka teenib ta piisavalt selleks, et tema pere ei kuulu sotsiaalabisaajate hulka. Eluasemelaenu endale sobiva kodu rajamiseks ta aga saada ei looda.
«Pangaga suheldes pole ratastoolis inimene mitte keegi,» märkis ta.
Assor leidis, et uute kortermajade kavandajad võiksid eelistada universaalsemaid lahendusi, kus ei oleks esimesele korrusele minekuks ja lifti eel trepiastmeid. Niisugustest lahendustest oleks abi ka näiteks vanadel inimestel, kel liikumine raskendatud, või ka noortel peredel, kel vaja lapsevankriga majja ja majast välja pääseda.