Tartu neuroloogid avasid insuldiportaali

Neuroloog Riina Vibo sõnul tekib insult kas aju veresoone sulgumisest või selle lõhkemisest ning insuldiga patsient vajab abi kohe. Kuidas insulti ära tunda ja kuidas edasi käituda, on kirjas portaalis www.insult.ee. Foto: Margus Ansu

Kui neuroloogid Riina Vibo ja Janika Kõrv hakkasid looma kodulehte www.insult.ee, kuhu panna info, mis toetaks patsiente, nende lähedasi ja arste, avastasid nad üllatusega, et keegi on selle domeeni juba enda nimele registree-rinud.

Neuroloogide ja neurokirurgide seltsi insuldi töörühma liikmed Riina Vibo ja Janika Kõrv tahtsid uuele kodulehele aga just sellist nime, et inimesed, kes haiguse kohta infot otsivad, selle kergesti üles leiaksid.

Nad võtsid ühendust EE-domeene haldava firmaga, soovides üles leida inimese, kellele see on registreeritud, ja alustada temaga läbirääkimisi.

Riina Vibo sõnul kartsid nad tõsiselt, et insult.ee võib olla niisuguse eraisiku omanduses, kelle eesmärk on vaid äri teha.

Otsingud viisid aga noore naiseni, kelle nimi on Helis Karp ning kes oli hiljuti matnud ema. Tema oligi registreerinud insult.ee oma nimele, plaanides sinna koondada kõik vastused küsimustele, millele ta ise oma ema haiguse ajal vastuseid otsis.

«Tahtsin, et see lehekülg ei tuleks arstiraamatu lehekülje moodi, vaid et sellest saaks koht, kus kõik inimesed, kelle perekonnas midagi sellist juhtub, saaksid jagada teavet ning otsida omasugustega kontakti,» alustab Helis Karp oma loo rääkimist.

Üks telefonikõne

Helis Karbi Kohtla-Järvel elavat ema tabas insult 2008. aasta augustis palju rängemalt, kui oleks osanud arvata. Tema ema viis insult kümneks päevaks kõigepealt koomasse ning kui ta sellest lõpuks välja tuli, oli ta maailmamõistmiselt mõneaastase lapse tasemel.

«Kui see kõik tuleb su ellu ühe telefonikõnega, siis sa ei pruugi mitte millegagi kursis olla,» meenutab Helis Karp. «Et mis see insult siis ikkagi on ja mis edasi saab ... Sa istud lihtsalt arvuti ette ja hakkad guugeldama, aga kõik, mis näppu puutub, on ebapiisav.»

Helis Karbi ema ei taastunud kunagi, kuigi tütar pingutas teda eri haiglate taastusraviosakondadesse ravile viies kõvasti. Pärast treeninguid suutis ema küll istuda, aga temaga suhelda polnud võimalik.

«Lõpuks õppis ema kasutama sõna tsau,» ütleb Helis Karp. «Eks ta ehk sai aru, kui väsinud ma haigla vahet käies olin, ja siis ta ütles ikka tsau ja tsau!»

Ema suri aasta pärast, kui ta oli 55-aastane.

Neuroloog Riina Vibo sõnab selle peale, et insult ei ole sugugi vaid eakate inimeste haigus. Eestis on neuroloogide vaateväljas igal aastal 4000 kuni 5000 uut patsienti ning Eestis on insulti haigestumine võrreldes teiste Euroopa riikidega suur eriti tööealiste inimeste seas.

Pärast ema surmast toibumist mõtles Helis Karp saadud elukogemuse peale uuesti. Ta sirvis märkmeid ja imestas, kui palju pidi ta vaeva nägema, et välja uurida, millised taastusravivõimalused Eestis üldse on, kui palju haigekassa neid rahastab. Või kust saab muretseda spetsiaalseid madratseid, mis aitavad lamatisi ära hoida, või teisi abivahendeid.

Pärast ema surma vajas Helis Karp aega, et raskest aastast toibuda. Siis tõi ta ilmale kaksikud, ja siis kaitses magistritöö. Tänavu sügisel, kui lapsed hakkasid lasteaias käima, otsustas ta, et asub nüüd plaani ellu viima ja oma portaaliga tegelema. Aga siis võtsid temaga ühendust Tartu Ülikooli Kliinikumi neuroloogid Riina Vibo ja Janika Kõrv.

Portaal on avatud

«Ma loovutasin väga hea meelega selle lehekülje neile,» räägib Helis Karp ja lisab, et just sel nädalal on tal plaanis Tartu arstidega kokku saada, et mõtteid jagada.

Uus portaal insult.ee avanes vahetult enne rahvusvahelist insuldipäeva ehk enne 29. oktoobrit. Sealt leiab teavet nii insuldi põhjuste, ennetamise, ravipõhimõtete kui taastusravi kohta. Samuti antakse nõu insuldist tingitud probleemidega toimetulekuks ning informatsiooni mitmesuguste sotsiaaltoetuste ja -abi saamisel.

Helis Karp ütleb, et selles, et tema emaga niimoodi läks, ei ole tal kedagi süüdistada. «Jah, insuldi korral on äärmiselt tähtis kiire abisaamine, aga minu emale tuldigi järele juba kümne minuti pärast,» meenutab ta. «Järelikult ei olnud võimalik midagi rohkemat teha ning see oli tema elu kulg.»

Helis Karp usub aga, et nüüd, mil see lehekülg on lõpuks valmis ja aja möödudes üha täieneb, võivad järgmised inimesed suunata oma aja pigem lähedasele kui rippuda infot otsides aina telefoni otsas või istuda internetis.

«Minagi mõtlesin ju kogu aeg, mida teha, mida teha! Aga võibolla oleksin pidanud hoopis ema kaissu pugema sel ajal,» räägib ta.

Arstid Janika Kõrv ja Riina Vibo on õnnelikud aga sellegi üle, et Helis Karp on nõus tulevikus aitama asutada insuldipatsientide toetusühingut. Esialgu on see tulevikuplaan.