Nora Kutti soovitab alati edasi elada

Korralikult aastaarvude ja nimedega varustatud albumid tuletavad kõvale ujujale ja spordipedagoogile Nora Kuttile meelde nii mõndagi. Näiteks alumist, 1938. aasta sügisel Tartu Matteuse ujula juures tehtud pilti vaadates meenus talle, et temast vasakul seisis Eduard Värk ja vesi oli pildistamise päeval 12 kraadi. Parempoolse noormehe nimi ei tulnud Nora Kuttile kohe meelde. Foto: Sille Annuk

Siin oleme Tartu Matteuse ujulas, siin aga Eppa Jaanver­­kiga 1949. aasta juulis Musta mere ääres, meenutab kümneid kordi Eesti meistriks ujunud Nora Kutti albumit sirvides. Nii hirmus kiiresti on aeg läinud, ütleb ta ega tee oma aastatest väljagi.

«Tuttavad ikka küsivad, mis tunne on olla 90-aastane,» naerab hiljuti nii vanaks saanud Nora Kutti, kes on lapsest saadik sportinud ja käib nüüdki trennis. «Vastan siis, et nagu 18, ainult peeglisse ei tohi vaadata!»

Võõral on tema vanust väga keeruline määrata: heas vormis naine kõnnib krapsakalt, teekond Näituse ja Haava tänava nurgalt kodust Veeriku Selverisse võtab kümme minutit. Keppi tal kodus pole, kui muidugi välja arvata suusakepid, mis koos suuskadega on koridoris varna kõrval varnast võtta.

Kergelt ja kiirelt korjab Nora Kutti laua alla kukkunud foto üles. Pikast elust annab märku piltide alt aastaarvude ja nimede lugemiseks vajalik valgustusega luup. No ja veidi kõvema häälega tuleb temaga ka rääkida, aga vahel ongi parem, kui kõike ei kuule.

Nora on nooruslikkuse elav eeskuju, ütleb Tartu abilinnapea Tiia Teppan, kes tutvus Nora Kuttiga aastaid tagasi Aura veekeskust juhtides. «Ta käis hommikuti basseinis, ei virisenud ega kritiseerinud iial, ei tahtnud kunagi eripiletit või soodustust,» räägib Tiia Teppan. «Nora lihtsalt ujus mõnuga. Teda vaadates hakkas piinlik – no kuidas ma lihtsalt ei viitsi end liigutada?! Ronisin siis kah hommikul vara basseini.»

On, mida mäletada

Nii heas vormis nii vanaks juhuslikult ei elata, tõdeb Tiia Teppan. «Nora on mitmest tulest ja veest läbi käinud pesuehtne eesti naine, kes on väga elujõuline ja positiivne,» ütleb ta. «Ta lihtsalt teab, mis on talle hea, ning teebki seda, mis on meeldiv ja hea.»

Nora Kutti teab kibestunud inimesi, kes pole valusatest ja ebaõiglastest aegadest üle saanud. «Raskel ajal ütlesin endale, et tuleb edasi elada, mitte olnusse kinni jääda ja kibestuda,» räägib ta. «Mind aitasid siis sport ja käsitöö.»

Rasked ajad algasid 1940. aastal. «Ema oli kodune ja isa 1934. aastani kingsepp,» räägib ta. «Siis ostis isa auto ja hakkas taksojuhiks. Rikkad me polnud, elasime ära. 1940. aastal võttis Nõukogude võim isa auto ära, aga saime ikka hakkama.»

Kuuleme Tartu Kivisilla õhkulaskmisest, varemeteks pommitatud linnast ning sellestki, et kui Nora Kutti koos vanematega pärast pommitamist koju tagasi jõudis, oli aeda maetud varanatuke üles kaevatud ja minema viidud.

Kui abikaasa Peeter Kutti 1950. aastate alguses Inta vangilaagrisse saadeti, sattus Tartu ülikoolis õppejõuna töötanud Nora Kutti põlu alla. Terviski läks käest, kopsu tekkisid plekid. «Kuigi ma ülikoolis õpetama ei sobinud, anti mulle siiski õppeülesanded ja kuidagi sai see aeg üle elatud,» märgib Nora Kutti.

Ettevaatust, treening!

Varem kudus ta paljud mured soojadesse vajalikesse asjadesse. Nüüd ostavad lapselapsed kampsunid poest, silmanägemine pole enam see ja Nora Kutti maandab pingeid ristsõnadega. Diivanil on viimase ruuduni ära lahendatud «Ristik», diivani kõrval riiulis aga teatmikud ja sõnaraamatud, mis peamurdmisel marjaks ära kuluvad.

«Vahepeal ikka hakkan hinges mõne asja pärast siunama,» põhjendab Nora Kutti ristsõnade lahendamist. «Elu läheb muudkui kallimaks, aga penssi pannakse näpuga juurde. Aga pole hullu, tulen toime. No ja sellest elektrist ei saa ma nüüd midagi aru, pean pojaga nõu pidama.»

Kui nägemine ja kuulmine kõrvale jätta, siis rohkem polegi tervise üle kurta. Seegi pole juhus. «Lasen end igal sügisel gripi vastu vaktsineerida,» märgib Nora Kutti. «Seda ei kõlba küll lehes kirjutada, aga kui haigus hakkab tulema, aitab pits viina ja kuum tee. Karsklane pole ma kunagi olnud.»

Siinkohal meenub talle 1945. aastal Lvovis peetud ujumisvõistlus. «Vesi oli ainult 16 kraadi, ujusin tuhat meetrit, olin lõpetades üleni higine,» räägib ta. «Siis tuli treener lapikuga ja ütles: «Pane klõmakas!» Paningi, ja aitas!»

Kõige rohkem on Nora Kuttit aidanud sport ja sellest ei kavatse ta loobuda. «Emal on oma kindel päevaplaan, mida ei anna väärata,» muheleb Nora Kutti vanem poeg Juhan Kutti, kelle juures Otepääl elab ema suvel. «Teatud ajal peab meil õues liikudes ettevaatlik olema, sest ema rahmeldab seal oda, ketta või kuuliga. Tuleb telekava jälgida: kui seriaalid hakkavad, läheb tal seep silma ja siis võime õues jälle ohutult olla.»

Kuigi vanima pojana tuli Juhan Kuttil tihti nooremaid vendi kantseldada ja perele suure kastruliga (kuhu polnud aga eriti midagi sisse panna) süüa vaaritada, pole tal oma lapsepõlve kohta midagi halba öelda.

Ei topi nina laste ellu

«Emal polnud kunagi aega, ta oli kogu aeg tööl, aga meil polnud kunagi igav,» ütleb Juhan Kutti. «Kohustusi oli palju, sest oli vaja elus püsida, polnud ju kõige lihtsamad ajad. Praegustest lastest on mul kohe kahju: neid nunnutatakse, neil on kõik paika pandud. Nüüd teavad lapsed vaid oma õigusi, aga mitte kohustusi. See pole kuigi edasiviiv.»

Juhan Kutti ütleb sedagi, et tal on emaga vedanud, sest ema on mõistlik inimene, kes ei topi oma nina laste ellu. «Ma tõesti ei kipu neid õpetama, nad on juba suured ja targad mehed ning eks oma naised õpetavad neid nüüd,» naerab Nora Kutti. «Ma ei ole ämmaga koos elanud ega taha, et miniad minuga peaksid elama.»

Üksinduse üle üksi elav Nora Kutti ei kurda, sest loomult on ta omaette hoidja. Ja ega aegagi eriti ole: ühel päeval treenib ta natuke kergejõustikuhallis, teisel päeval jõusaalis ja kolmandal päeval Auras basseinis. «Ujun korraga pool tunnikest, 1000–1500 meetrit,» räägib ta. «Rohkem ei saa, külm hakkab, kiirus pole enam see. Ja vaba aega peab kah jääma, istun siis arvutis ja meenutan spordiajaloo seltsile vanu asju.»

Tuleval sügisel kavatseb Nora Kutti sõita Brasiiliasse seeniorsportlaste maailmameistrivõistlustele. «Ma ei taha niisama trenni teha,» selgitab ta. «Peab ka võistlema, siis saan teada, kas trennis pingutamisest oli kasu. Poeg ütleb küll, et ema, jäta järele. Aga ma ei taha tugitoolis surma oodata. Elada tuleb nii kaua, kui elad.»

Kuidas elada heas vormis 90- või isegi saja-aastaseks? «Kas ujute, suusatate või teete kepikõndi?» küsib Nora Kutti vastu. «Midagi neist aladest peab tegema, küll siis elate kaua,» ütleb ta ja hõikab meile trepikotta järele: «Hakake kepikõndi tegema, see on alustuseks väga hea!»

Alustuseks tuleme fotograaf Sille Annukiga Näituse tänavalt jalgsi kesklinna. Tiia Teppanit tabas aga Nora Kutti sünnipäeval jälle piinlikkushoog laiskuse pärast ja ta hakkas uuesti spordisaalis käima.

CV

• Sündinud Tartus 9. oktoobril 1922.

• Lõpetanud Tartu kaubandus- ja ärinduskeskkooli (1940), Tartu kommertskooli (1942) ja Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna (1948). 1945–1978 Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna õppejõud.

• Ujumistreeninguid alustas 1935. aastal, 33-kordne Eesti meister vaba-, selili- ja teateujumises. Võistleb senimaani aktiivselt seeniorina, püstitas 10. oktoobril vanuseklassis 90 maailmarekordi kettaheites (14.16) ja kuulitõukes (5.85). Odaviskes tuli tal tulemusega 12.56 leppida Euroopa rekordiga.

• Lesk. Kolm last: vanim poeg Juhan on arhitekt, keskmine poeg Toomas töötab Tallinna maa-ametis juristina, noorim poeg Peeter on elektriinsener. Kümme lapselast, kuus lapselapselast.