Enriko Talvistu: Tartu televisioon – on seda palju tahta?

Enriko Talvistu Foto: Pm

Pole just lihtne võtta sõna teemal, et Tartu ja Tallinna vahel oleks nagu jälle mingi vastuolu ning Tartu on justkui tõrjutud, sest mõlemal on oma väärtused kohateadlike hindajate skaalal.

Aga võibolla mäletate veel pikka, äärmiselt solvavas sõnastuses debatti Tartu tiigis­­tumise teemal umbes viisteist aastat tagasi. Seda pidasid põhiliselt need pealinna ära läinud, kelle lemmikõlleka asemele (praegune hotell London) oli toona tõesti tiik tekkinud.

Nüüdseks on tiigistumine sündinud pigem meedias. Postimehe kohalik toimetus veel vuhib tööpäevil lehte teha ning midagi toimetab Kuku raadio Madis Ligi või Liis Laidmetsa hääle kaudu, aga Tartu Raadio või ka kohalik telepunkt on kadunud nähtused.

Vanemad inimesed mäletavad Rein Järlikut ning Tartu telemaja Vanemuise tänavas, selle keldrikorrusel oli mingil ajal isegi telemaja kohvik. Siit tulid saated, eriti meditsiinist, aga ka muudel teemadel, milleks tartlastel oli küllaldaselt potentsiaali.

Pärast seda tuli Plasku tornist igareedene Tartu «Hommikutelevisioon» – ehkki võimalustelt ja saatejuhtide karismalt maatasa tehtav, oli see siiski midagi, mis kajastas Tartut kogu riigi ulatuses.

Midagi meil on

Olen kaugel sellest, et nõuda «maksumaksja raha eest» rahastatavalt üleriigiliselt kaugvisioonilt kohalike uudiste kajastamist Tartu piirkonna (linna) maksulaekumiste järgi. Margus Allikmaa juhitavast Eesti Rahvusringhäälingu kontorist ei tule arvatavasti kunagi jaatavat vastust. Neil eelarvet niikuinii napib.

Tartus on praegu ALO TV oma muusikanostalgiatega, millele kindlasti leidub vaatajaid. On ka Tartu TV laululava all ruumides, mis tänu Väino Landi juhtimisele teeb aeg-ajalt mingeid lõike keskerakondlikule Tallinna televisioonile. On Kanal 2 ja ERRi uudistestuudio, mille võtted ilmuvad mingi ime läbi vahetevahel nende kanalite uudistesaadetesse.

On ka Tartu Ülikooli televisioon (uttv.ee), mis oleks ehk kõige pädevam, vähemalt tehniliselt, vähemalt internetis, aga sealne sisu on pigem arhivaalne. Kui te tahaksite oma haridust sealt vaadatavate loengute kaudu süstemaatiliselt täiendada, korrapäraselt haritumaks te kahjuks ei saa.

See pole telejaama inimeste kui tehniliste teenindajate küsimus, vaid pigem ülikooli juhtkonna valik, kelle loenguid ning missugust materjali salvestada ja rahastada. Siinjuures võiks teadvustada, et avalik haritus ongi avalik.

Loomulikult võib küsida, milleks see artikkel, kui niikuinii on kõik igal pool internetis saadaval. Vastan: selleks, et operatiivselt oma silmaga näha ning kuulda. Vähe kasu on mul sellest, kui linnapea vastab Madis Ligi Kuku raadio linnatunnis neljapäeviti teatud küsimustele teemadel, mille paiknemist linnaruumis või ajalist teket ma isegi meenutada ei suuda. Enamik ehk suudab.

Väidetavalt on inimese tunnetusest umbes 70 protsenti seotud nägemismeelega. Seega pilt on esmatähtis. Rääkida praegu Tartu linnavalitsuse rahastatavast televisioonist oleks Tallinna telekanali skandaalse politiseerituse kõrval ilmne enesetapp ka Tartu reformistlikule linnavalitsusele. Ometi ei tahaks kaotada lootust, et mul oleks õhtusel tippajal, pärast tööpäeva lõppu, võimalik näha kuni pooletunnist ülevaadet päeva jooksul minu lähipiirkonnas toimunust ja ehk ka järgmisel päeval toimuvast.

Rääkivaid päid näeme ju «Foorumites» ja «Kahekõnedes» kogu aeg. Solarise ringvaates näeb pidevalt, mis selles Tallinna kaubanduskeskuses toimub. Heal juhul õnnestub mõnel kohalikul muusikakollektiivil murda ennast hommikutelevisiooni kitsalt määratletud programmi. «OPi» või mõne muu kultuurisaate Tartusse võtteid tegema meelitamine on vägitükk, mida kohalikud bardid meenutavad veel «aastaidki hiljem».

Tahaks aga teada, missugused «bussirajad» on Tartusse tekkinud, mis sünnib kusagil Võru maantee ülesõidul, mismoodi näeb välja Herne 45 elamu jne. Rääkimata nendest arvukatest seminaridest ja konverentsidest, mida Tartus peetakse või mis tulevad, näituste avamistest, kontsertidest ja ka linnavolikogust. Miks mitte?

Kuidagi ei usu, et Tartu linnavalitsus asuks kohalikku televisiooni oma erakonna poliitilistes huvides ära kasutama. Igal juhul tuleks neil Tartus teha seda nii peenelt, et kohalik trenditeadlik valijaskond neid kohe mutta ei trambiks.

Eeskujuks võib ju tuua juba mainitud ülikooli televisiooni, aga ega siis sellele organisatsioonile saa kõike linna puutuvat kaela suruda. Ehkki oma tehnikapargi ja kogemustega oleksid nad selleks ilmselt võimelised.

Võrgukeskkond olemas

Pole veel kaotanud lootust, et piisava (mitte rikkaliku) rahastamise korral leiaks Tartuski pühendunud inimesi, kes oleksid nõus edastama operatiivselt kohalikke uudiseid – kuni 30 minutit päevas internetti. Esimese päeva väljalase oleks kell 19 või 20, pärast seda võib vaadata, millal soovitakse, kasvõi arhiivist. Andeid peaks leidma Tartustki, kui tuua võrdluseks teiste maakondade korrespondente, kes kõige kiuste suudavad rahvusringhäälingu kõrgest lävepakust kesksetesse uudistesse läbi murda.

Oletame, et selline päevane programm maksab töö-päeviti vähemalt 500 eurot, aastas seega 125 000 kuni 150 000 eurot, programmi aga näeksid arvuti vahendusel nii linnakodanikud kui ka tartlaste diasporaa, osalt püsi-, osalt ajutised emigrandid.

Võrgukeskkond, kus linna televisioon oleks nähtav, on ju Tartu koduleheküljena ammu olemas. Linnalt saab palka tosina jagu avalike suhete osakonna töötajaid, kelle panusest me linnakodanikena tegelikult aimu ei saa. Ma ei tea, kui palju nad linnavalitsuse juhtidele valmistavad ette avalikkusele mõeldud pöördumisi või suhteprotokolle. Või ongi sellele osakonnale viidates sisuliselt tasalülitatud ülejäänud linnavalitsuse spetsialistide suhe avalikkusega, nad peaaegu ei esinegi.

Üle kümne aasta vanuse näoga linna kodulehekülje kohalik info on täielik segapuder, rääkimata linna külastajatele mõeldust. Lehekülg on juba ammu muutunud naerualuseks mitte ainult kohalikku keelt, vaid ka põhiliselt võõrkeelt kasutavate tartlaste seas.