TPM juhtkiri: ka rajatiste võimetel on piir

Ujumistrenn Aura veekeskuses. FOTO: Siim Kumpas

Abilinnapea Tiia Teppan on Aurast rääkides öelnud kujukalt: kui on ehitatud Moskvitš, ei saa seda käsitleda Mercedesena. Kuigi ka Moskvitš võis omal ajal olla unistuste tipp, jääb ta oma võimetelt ikka selliseks, nagu oli loodud. Aura on küll hoopis teise ajastu rajatis, ent ka tema võimetel on piir.

Äsja avatud Aura oli Tartu tõmbenumber, mis tõi siia inimesi lähemalt ja kaugemalt. Aga sellest ehk enamgi tuleb meie veekeskust tunnustada selle eest, et Aura tõi Tartusse taas ujumise, siin saavad algõpetust lapsed, edasi õppida kursuslased, treenida ning isegi tipptasemel võistelda sportlased. Ujumisklubid, treeningulaagrid, klassiekskursioonid. Meelelahutus, ajaviide ja lõbu peale selle. Ainuüksi ujumisklubide külastuste arv on 2002. aasta 25 605 korralt kasvanud tänavu oktoobris 62 212 korrale.

Eelmisel ehk koolivaheaja nädalal jõudis aga avalikkuse ette probleem, mis tegelikult pole üllatus ei seal töötavatele treeneritele, veekeskuse juhtkonnale ega ka sagedastele Aura külastajatele. Punased silmad, köhahood ja kipitavad kurgud annavad märku, et viletsavõitu ventilatsioon pole suutnud õhku klooramiiniaurudest puhastada.

Teatavasti tekib kloo­­r­amiin siis, kui ujulavee hooldamiseks kasutatav kloor seob vees leiduvat orgaanikat, viimast on aga seda rohkem, mida rohkem on rahvast basseinis, ning ventilatsiooniseadmed ei saa õhu puhastamisega hakkama. On ka teada, et 1200 inimest päevas on hulk, mida Aura ilma suuremate probleemideta kannatab, aga eelmisel nädalal oli ühel päeval vees 1755 inimest, koolivaheaegadel tavaliselt 1500.

Vett ja õhku analüüsitakse ning nende seisukord vastab normidele. Tähelepanuta pole jäänud ka ventilatsioon ja õhust niiskuse eraldamise seadmed – neid on kohendatud, remonditud ja kontrollitud üsna kopsaka summa eest, aga ometi on nagu on.

Kust otsida lahendusi? Üks on kogu ventilatsioonisüsteemi ümberehitamine, mistõttu tuleks veekeskus pikemaks ajaks sulgeda. Teine võimalus oleks piirata külastajate hulka päevas või kärpida ujulas ja veepargis viibimise aega, kuid ega sedagi ole niisama lihtne korraldada. Veel tuleb kõne alla hinna tõstmine, mis samuti kellelegi ei meeldi.

Midagi tuleb praegustest võimalustest siiski valida – terviseasutusest ei taheta ju saada terviseriket –, kuid kõige selle juures tuleb aru anda, et Eesti vanim veekeskus on inimeste kasvavatele vajadustele lihtsalt kitsaks jäänud ja aeg on mõelda ujumisvõimaluste laiendamisele Tartus.

Uue veekeskuse ehitamisest ei tasu vist niipea mõelda, ka kavandatud juurdeehitis on tulevikku lükatud. Kui seda aga kunagi tegema hakatakse, oleks mõistlik rõhk kavandatud spaalt ujulale ümber tõsta, sest spaasid võivad edukalt rajada eraettevõtjad. Või siis otsida koostöövorme erasektoriga.

Kindlasti tuleks üle vaadata koolide ujulad – ehk annaks neidki rohkem kasutada.

Et veest saab tervist ja head enesetunnet, teab üha rohkem inimesi. Samuti seda, et ujumisoskus teeb elu rikkamaks ja turvalisemaks ning et ujumissport võib olla sama köitev kui jalgpall. Tartu ei tohi siin taanduda, vaid peab olude kiuste edasi püüdma. 

Tagasi üles
Back