Vanemuise lavastuses «Tagasi Eestisse» on midagi väga tuttavat. Kõigepealt, etenduse alguses, tekitab selle tunde Helena Merzini ja Rein Paku dialoog ja siis veidi hiljem varjuteatrina esitatud kolme painajaliku ahvi stseen. Need on ju ...
Lavastus viib publiku pikale reisile
27. oktoober 2012, 10:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jah, teatrihuvilisele inimesele meenub Helena Merzini ja Rein Paku kahekesi laval viibimise hetkedel, et nemad kaks on Tartu Uue Teatri lavastuses «Rein Pakk otsib naist». Varjuteater tuleb aga tuttav ette Vanemuise väikeses majas etendatavast lavastusest «Inimese parimad sõbrad».
See inimese sõpruse lugu on Rein Paku autorilavastus. Too naiseotsimise lugu on Urmas Vadi autorilavastus, nagu on seda ka laupäeval esietenduv «Tagasi Eestisse».
Urmas Vadi on valmiva tüki žanriliseks määratlemiseks kasutanud sõnaühendit lavaline reisikiri-martüürium. Martüürium tähendab religioosses mõistes märtri kannatust ja surma, tavamõistes kannatust, vaeva või piina.
Näidendi ja kuu tagasi trükist tulnud samanimelise romaani valmimine on tihedalt seotud autori Austraalias veedetud ajaga. Seepärast satub ka nüüd etendusele mineja koos peategelase Johniga justkui pikale reisile Austraaliasse. Seal peab kirjastustöötaja John üles otsima väliseesti kirjaniku ja temaga raamatu avaldamiseks lepingu sõlmima.
Austraalias kohtub peategelane värvikate tüüpidega, nii meeste kui ka naistega. Pikal reisil saadab teda kolm ahvi ja kaasas on tal kilekott isa tuhaga.
Näidend ei ole aga siiski romaani täpne dramatiseering. Nii näiteks on raamatut «Tagasi Eestisse» lugenud inimesele küllap üllatav, kui ta näeb ja kuuleb romaani minategelast laval kõnelemas naise, Helena Merzini häälel ja kujul. Üllatusi on aga nii Vadi romaanis kui ka lavastuses õige mitu.
Vadi on võtnud raamatus ja ka nüüd teatris vaatluse alla, kuidas on muutunud meie identiteet ja eestluse mõiste ajal, kui kõik piirid on valla.
«Me kindlasti ei naeruväärista neid teemasid, aga meie käsitlus on mänguline, mitte tõsi-nürimeelne,» märkis ta. «See lavastus võiks aidata inimestel, kes arvavad, et nad on väikesest Eestist ja teevad väikesi asju, rahulikumalt hingata.»
Rein Paku ja Helena Merzini kõrval on laval Raivo Adlas, Maarja Mitt, Marika Barabanštšikova, Karol Kuntsel jt.