Tartu hakid lärmavad ja jagelevad põhjusega ja põhjuseta

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Olgu sügis, talv, kevad või suvi, hakid ei kao Tartust kuhugi. Nooremad neist küll lendavad lõuna poole rikkalikumat toidulauda otsima, aga vanad jäävad Emajõe Ateenasse.

Enamasti elavad nad kesklinna parkides ja Toomemäel. Hakkide hõredad luksatused annavad märku vanalinna lähedusest, tihenev niiskus sellest, et oled jõudnud jõe kaldale.

Kuid neid võib kohata ka Annelinnas, kui päike on loojunud, osa taevast veel sügavsinine ja selge ning hakiparved lendavad üheksakorruseliste majade vahel ringi, katuselt katusele.

Nad on lärmakad. Põhjusega ja põhjuseta. Mustad hakid punastel kivikatustel ei kisa kevadel tuulevarjuliste korterite pärast, vaid ka niisama, olemise rõõmust.

Õigupoolest peab nende ülbete tiivuliste parve all ja pesapuude läheduses ettevaatlik olema. Eriti valvas tuleb olla neil, kes jalutavad pargis uue ja puhta ülikonnaga.

Väga kergesti võib juhtuda – poeetiliselt väljendudes –, et mees maalt kurerehade juurest öö läbi jõeäärses pargis kuuleb, kuis hakkidelt sitta sajab. Ja samas laadis jätkates: hakid kriiskavad mis kole, pesad mustad pajad, mis sa elad siin või oled, taevast sitta sajab.

Häälitsused

Nende suurte tiivuliste elukate häälitsuste repertuaaris ei ole ainult luksatused, kisa ja kriisked, nagu eelmistes lõikudes on juba kirja pandud. Hakid teevad palju teistsuguseid helisid, aeg-ajalt nad näiteks kräuksuvad.

Nad kräuksuvad iseäranis öösiti, kui Toomemäe mustavad raagus pärnad ja vahtrad õõtsuvad tuuleiilides ja häirivad hakiarmee öörahu. Linnud lendlevad siis parves skelettpaljaste puuvõrade kohal. Kraaksuvad kimedalt, hauakelladena. Puudele laskudes jätkavad nad käratsemist ja tülitsemist. Nad peavad sõda paremate asemete pärast.

Päev toob kaasa teistsuguse häälte eeskava.

Kui õhk sumiseb toomkiriku varemetes mesilastest ja putukatest, karjuvad kõrgel üleval hakid. Ja mõni teine kord võib märgata, et needsamad linnud seal ülal riidlevad ja jagelevad. Või ilguvad varemete kõrval puuladvus.

Sügisel asutavad rändlinnud ennast Emajõe luhal pikale rännule, üleval Toomemäel aga hakid vaid isekeskis jagavad maid: sina saad selle, sina saad selle, näita, mis sina said!

Kevadel laulavad tiivulised oma pulmalaulu. Kusagil vaaguvad ägedalt ja kirglikult varesed, kisendavad hakid, varblased peavad raatuse katusel pulmapidu. Linna ääres võib juba märtsis kuulda lõokese esimesi sillerdusi, õrnu, tagasihoidlikke.

Kui varakevadel lendab Jaani kiriku torni ümber kärarikas hakiparv, on nende kisa üle linna kuulda. Maa on laiguti justkui mustaks magatud ja hakid kraaksuvad kevadet taga – ikka «tuleks taaa» ja «tuleks taa».

Kõik möödub või on möödunud, kuid vareste ja hakkide kisa kostab ka siis, kui keegi ei vaata, ei näe. Nad on ajatu kestmise märk.

Mõnikord on hakkide häälitsus rõõmu väljendus, ja seda kuulata teeb meele kergeks. Enamasti on see aga häirivalt vali. Sest hakiparved karjuvad kui Jeeriku pasunad ja naaklevad nagu mingis röövis.

Mõnikord ennustavad nad kogunisti katastroofi. On kirjutatud, et hakikisa põhjuseks Toomel on ilmselt lindude eelaimus, et mäe all vajub maa põhja ülikool.

Kui aga hakikisa vaibub, täidab kõrv kiiresti puuduva tühiku. Tuul paistab palju tugevamalt mühisevat, puutüved ähvardavamalt nagisevat, otsekui võiksid nad kuulatajale iga hetk peale langeda.

Kurja kuulutaja

Ühel udusel hommikul kõndis härra Mõrd jõe kaldal, linn oli veel vait ja vaga, harva mürises eemalt mäest alla mõni varajane piimavanker. Ülal lõhmuse ladvas võttis hakk juba hommikueineks väikese halli lepalinnu.

Asjata viskas härra Mõrd oma kepi hirmutamiseks üles puulatva: hakk lohises sealt minema ühes oma saagiga prefektuuri tõrvatud katusele, mis helkis sinisena puude vahel nagu tükk järve; tõepoolest nagu tükk järve, ja nii tõetruu, et Mõrd kuulis pinnal isegi mõlade solinat.

Laibad ja hakid on tihedas seoses. Neid suuri tiivulisi võib pesitsemas näha vana anatoomikumi lähedal. Ja kui lähme üle Toome kirjus reas ana­too­mikumisse uude, korrates, kas lihaste ja luude nimed ladinas on püsinud peas, siis hakid nokivad me eluliini, pihupesa on kui viljasalv.

Ja jätkates poeetilises laadis: võigas linnukisa sööstab läbi õhu, must saja tiivulise müstiline arv, vaid kontsakaja sillutiselt kõrvu lõhub; raeplatsi avaruses kiitsub hakiparv, mis hetke läbides on hingehäda peegel, mil tuhast tundmustes keeb sädemete loit.

Maarjamõisa kliinikust hämaruses kesklinna jalutaja võib märgata, et hakid veavad Toomemäe udusse innukalt siksakilisi jutte. Tumesinises taevas on mõnikord aga justkui suur värske akvarell, mis kujutab mustade tornide taguste hakiparvede sujuvat balletti.

Lend sööma ja koju

Toomkiriku varemete vahelt lendu tõusev parv võib suunduda üle orus kasvavate pärnade, kadudes viimaks silmapiirilt. Enamasti lendavad hakid sööma.

Külm on, ja üksikud hakid prügiurnidel, nelikantmajade vahel. Lastekelgud. Ja läpakil kuurid. Korteriviimistlus. Värvid ja lakid. Külm on, ja lendavad üksikud hakid Toomemäelt sinna, kus majade vahel roiskuvad urnid. Ja kodu on kahel.

Ja nad lendavad õhtul pesapuudele tagasi. Hakkide kära videvas kesklinnas on kõikjale kuulda ning nende mustav ja rahutu keeris lumiste katuste kohal paljudele näha.

Võib juhtuda, et Tartust lahkujale jääb meelde sellest linnast õige vähe.

Võib juhtuda, et üksluised külmad päevad aastakümnete pärast üksinduses toovad mälust esile Tartu lõputu halli talve, rasvase pirukalõhna Raekoja platsil kunagise pirukabaari ümber, vesise suu ja vesise nina ja hakkide kisa õhtul.

Võib aga ka juhtuda, et mälestuste ümber koondub kujutluspilt, kuidas Toomel tõuseb Baer üles hakipessa. Õrna munasse.

Siinne tekst koosneb Maimu Bergi, Lehte Hainsalu, Indrek Hargla, Karl August Hindrey, August Jakobsoni, Aili Paju, Olev Remsu, Joel Sanga, Hando Runneli, Hannes Varblase, Mari Vallisoo jt kirjanike tekstikatkendite tsitaatidest ja mugandustest. Kõik see on võetud veebisaidilt teele.luts.ee.

Tagasi üles