Londoni olümpiamängude kajastamisest meie ajakirjanduses jäid pakitsema mõtted – Heiki Nabi võidust kirjutades mainiti meie varasemate olümpiavõitjate kõrval ka Lurichit ja Abergi, nimetamata jäi aga kolmas maadlusajaloo kuulsast triost, Georg Hackenschmidt. Teda meenutada ja temast kirjutada olnuks eriti kohane just Londonis, maadleja peamises kodulinnas, mille ühel kalmistul asub ka tema põrm.
Lugeja kiri: sport kui kultuuriala
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Georg Hackenschmidt sündis Tartus, siin möödus tema lapsepõlv ja kooliaeg ning siit algas tema sporditee.
Ühes kirjas on ta meenutanud: «Kui ma Emajõele mõtlen, muutub meel lausa härdaks. Ning Toome varemed! Kuidas me seal ringi jooksime, vahel Toome vahid kannul /.../ Kõik need mälestused mõjuvad mulle nagu päikesepaiste /.../ Sageli sõudsin ma Emajõel Kvistentalini ja Jäneseni. Ja kui palju teisigi pilte tungivad minu mälestustest esile.»
Möödunud sajandil oli Hackenschmidt Inglismaal ülipopulaarne ning küllap teatakse teda seal praegugi. Tema esikteoast «Te Way to Live» anti välja üle kahekümne korra ning see ilmus ka Saksamaal («Der Weg zur Kraft») ja Venemaal («Putj k sile»).
Hackenschmidti unustamine on seda kummalisem, et alles mõni kuu varem andsid Eesti Olümpiaakadeemia ja Eesti spordimuuseum välja temanimelise raamatuauhinna ning auhinna nominentide seas olnud teoses oli Hackenschmidtist omaette peatükk ja juttu veel mitmekümnel leheküljel. See oli Paavo Kivise «Lurich», parim raamat, mis meie spordiajaloo suurmehest kirjutatud.
Õnneks on kuulus kolmik Lurich-Hackenschmidt-Aberg taas koos äsja ilmunud Londoni olümpiaraamatus, ent samas tuletab see meelde ka lünka meie kultuurielus – meil puudub üldteos Eesti spordiajaloost, aga samuti kehakultuuri ja spordi ajakiri, milleta on võimatu mõista sporti kui tõsiseltvõetavat kultuuriala.