Mida pikem streik, seda kurvem patsiendile

Mart Einasto Foto: Sille Annuk

Kuna Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajail on kehtiv kollektiivleping, siis seaduse järgi nad streikida ei või, ning kliinikumi juhid arutavad võimalust arstid kohtusse kaevata – niisugust uudist kuulsid inimesed eile.

Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto, seni on tundunud, et mõistate streikijaid hästi, mitte ühtegi kibedat sõna pole te nende kohta öelnud, aga nüüd kaebate nad kohtusse?

Selles uudises on ka rahvapäraseid väljendeid kasutatud, mis ilmselt ei ole kõige adekvaatsemad. Me ei kaeba kedagi kohtusse. Tegelikult on ju nii, et väga paljudes lahkarvamustes saabki asja üle otsustada ainult kohus. Selleks pöördutakse kohtu poole tuvastushagiga, et saada õiguslik selgus.

Küsimus on tõepoolest kehtivas kollektiivlepingus. Kollektiivleppe kõige põhilisem sisu on ju selles, et meie tagame teile mingisugused eelised, teie tagate meile töörahu.

Nüüd me näeme, et meie oleme omalt poolt sellest kõigest kinni pidanud, aga töörahu ei ole. Mis sest, et streigitakse millegi muu, mitte otseselt meie vastu, aga meie seisukohalt ei ole siin ju vahet.

Jah – üks pool ütleb, et kõik on seaduspärane, ja teine pool, et ei ole seaduspärane. Siin ei olegi suuremat tarkust, kui pöörduda selle instantsi poole, kes Eestis õigust mõistab.

Mis eesmärke see õiguse teadmine teenib?

Ma arvan, et selleks ajaks, kui kohus selle tuvastuse leiab, on streik ammu möödas, aga siis teame nii meie kui teised, mida sellisel puhul teha saab või ei saa.

See on teadmine tulevikuks, kuigi ma loodan, et streike tulevikus ei tule.

Kas on midagi, mis teid siiski streigi neljandal nädalal häirib?

Jah ja ei. Ühest küljest me teame, et meditsiinis on streik eriline sündmus. See ei ole nii, et streikijad seisavad tööpingi kõrval ja peavad kihutuskõnesid. Meditsiinis peab suur osa tööst jätkuma.

Ja seepärast on palju vaidlusaluseid kohti, mis on kohe siiralt vaidlusalused. Näiteks vältimatu töö maht. Me defineerisime selle kuidagi ära streigi alguspäevadel. Aga ikka jäi kõhe tunne, kas me midagi kahe silma vahele ei jätnud.

Diskussioonides oli siis palju juttu uuringutest – röntgen, labor, patoloogiauuringud. Kellele need teha või mitte – see on see hall tsoon.

Me proovisime seda sõnastada nii, et uuringute tegijad peaksid ära tegema kõik tellitud tööd. Puudutagu need siis lapsi, rasedaid, onkoloogilisi haigeid või erakorralise või vältimatu abi vajajaid. Nendega seotud tellimused tulnuks automaatselt täita.

Aga sellest hoolimata on neid uuringuid sõelutud.

Üks Tartu patsient on olnud häiritud, et tema peavalude korral oli ette nähtud uuring, aga ta ei saanud seda ... Need ongi need ohuolukorrad, mis häirivad, hoolimata sellest, et kõik püüavad anda endast parima.

Ja veel üks näide. Psühhiaatrid ju samuti streigivad ning on väga keeruline hinnata, kus on vältimatu abi piir. Et kustmaalt õnnetu patsient, kes abi ei saa, muutub ohuks iseendale ja teistele.

Mida pikemaks streik läheb, seda suurem on tõenäosus, et võib juhtuda midagi olulist, ja see teeb ärevaks.

Teine pool on finantsiline, millest ma praegu ei tahakski rääkida, kuna me ei ole mingeid kahjusid kokku lugenud.

Kuidas siis need hallis tsoonis olevad patsientide lood saavad lahendatud?

Lahendus on roteeruv skeem: need erialad, kel on suuremad probleemid, teevad tööd, ja selle arvelt mõni teine eriala streigib. See on ka streigi organisaatorite vastus, sest nad on siiralt püüdnud kaasa mõelda, kuidas selles olukorras patsienti kõige vähem häirida.

Kuidas on streigi poeetilise poolega – kas ikka veel tuuakse lilli?

Poeesia ei ole kuhugi kadunud. Vähemalt ei ole asendunud rahva pahameelega.

Inimesed saavad ju aru. Paraku nad jagunevadki selles suhtumises kahte klassi, lihtne on olla solidaarne, kui sind ennast mingi terviseprobleem ei vaeva.

Millal streik lõpeb?

Ei ütle midagi. Seistakse lahenduste lävepakul.